Apjäät. Hatela kak palutše, palutšiilas kak vsegda

Eesti põhjarannikul on üks kenavõitu saar. Olime seal libasünnipäeval. Ja nagu selgus, ka ühel pärissünnipäeval. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Laupäeva hommikul tõdesin rahulolevalt, et kõik on endine- iial ei tea, mis mõnest plaanist välja kasvada võib, kui go with the flow filosoofia kord omaks võetud on. Enne saarele minemist sain Kristjanilt kaasa karmi korralduse mere tagant linnuluid kaasa tuua. Neid mere ja päikese poolt siledaks ja valgeks limpsitud luid pidavat seal lademetes vedelema. Varase ärkajana võtsingi ette pisukese kõnnelungi. Seirasin hoolega randa, lootes linnuluulademeid avastada. Minu kujutelmas pidi saar olema vähemalt nagu Leemeti vanaisa oma- sala hiilida ei saa, sest iga sammu saadab võigas purunevate luude krigin ja ilgemad kolbad ajavad verist vahtu välja ja karjuvad:"Umbluu, umbluu!!"  Päriselt see nii muidugi polnud. Rand oli ilus. Tuul oli ilus. Vesi oli ilus. Luid polnud. Või noh, kui päris aus olla, siis leidsin küll ühe luukomplekti, aga see pärines ilmselt grillkanalt ja polnud isegi lihast korralikult puhtaks lutsitud. Valgeks pleekimisest ei maksnud veel unistadagi. Nii ma siis kondasin, innukas ja pettunud korraga. Kui ühel hetkel selja taha vaatasin, tundus, et enam pole mõtet tagasi vantsima hakata. Et kui see pole mingi poolsaare moodi saar, siis jõuan ilmselt laagripaika kiiremini, kui edasi liigun. (Hiljem tõdesin, et viimane arvamus oli läbi ja läbi väär). Hämmastav, kui vaheldusrikas võib olla 1,7 km pikkuse ja pisut mitte sama laia saarekese rannik. Jaotasin selle oma matka lõpuks liivarand, kivirand, linnurand, pasarand, liivarand.  Kui retke esimesel poolel nautisin päeva ja loodust ja mõtlesin ainult ilusaid mõtteid, siis kahetunniseks kujunenud linnuluukõnnelungi viimasel kolmveerandtunnil keerlesid peas sünged stsenaariumid. Kujutasin ette, et kui kord jälle meie laagriplatsile jõuan ja Joosut otsima hakkan, vastab minu telefonikõnele lõpuks madal meeshääl, mis püüab mind veenda, et tema ongi Joosu, ja et ta teeb nüüd kusagil Antwerpenis doktorit, ja et tal oli küll ema, aga see läks ükskord linnuluid otsima. Õnneks jõudsin omade juurde enne, kui mõtted mustadest übersüsimustadeks muutunud olid. Tuvastasin, et Joosu on endiselt poriste varvastega koolieelik, seega oli kõik kõige paremas korras. Ja nali ja naer võis jätkuda. Linnuluudeta.