 |
| väike Enn ema ja isaga |
Põhimõtteliselt võiks mul selline blogijurakas olla, kus tekst iga päev muutub. Ma mõtlen, vanade postituste tekst. Mitte, et sisu teisiti maitseks. Lihtsalt jutt saab uue koorukese. Kui tahab.
Kooruke nr 2.
Kotletipõimik võrsus nende Tuulikese küpsetatud absoluutselt suurepäraste kotlettide tõttu, mida ma sünnipärase viisakuse tõttu liiga vähe koju võtmiseks kaasa pakkisin. Frustratsioon aga oli sel korral õnneks positiivse laenguga. Tulemus sai lustlik. Kotletilõhn sõõrmetes, tühi karp kapinurgal, hakkasin Tuglase "Meri" najal väikest õnnelikku kotletiluuletust sosistama. Sisendavalt. Karp ei täitunud, ehkki mingi väike määdžik oleks võinud reede puhul juhtuda.
Kooruke nr 2.
Kotletipõimik võrsus nende Tuulikese küpsetatud absoluutselt suurepäraste kotlettide tõttu, mida ma sünnipärase viisakuse tõttu liiga vähe koju võtmiseks kaasa pakkisin. Frustratsioon aga oli sel korral õnneks positiivse laenguga. Tulemus sai lustlik. Kotletilõhn sõõrmetes, tühi karp kapinurgal, hakkasin Tuglase "Meri" najal väikest õnnelikku kotletiluuletust sosistama. Sisendavalt. Karp ei täitunud, ehkki mingi väike määdžik oleks võinud reede puhul juhtuda.
Postitasin Tuulikesele oma esimese kotletisalmi, Tuulike oponeeris. Algas kotleti-battle.
'''
Ju lapsena ihkasin kotletti ääretult mina
Ma tahtsin näha ta ümarat varju
Ja kõrvale ampsata pohlamarju
Ja õli sees õõtsuvat sibulakarja
Ning kauguses kõikuvat pudeliharja
Ma ihkasin näha ta krõbedat pinda
Kui karvase hiiglase päevitand rinda
Ja kuulata särinat, rasvatet pannipinda
Kui lõõmavad leegid, mis praksuvad
Mis kirglikult praadida katsuvad
Mis nürilt panni all vaovad
Ja siis küttekehasse kaovad
Kõike seda ihkasin ma
Tühi täitis ju (tütar)lapse kõhtu
Saaks suure kotleti ma
Saaks kotletti ma
(AL)
'''
Kuhu küll kõik kotletid jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Kuhu küll kõik kotletid jäid?
Kaob kiirelt aeg...
Kuhu küll kõik kotletid jäid?
Kõhtu läksid püstipäi.
Mil ükskord mõistad sa?
Mil ükskord mõistad sa!
(J)
'''
Ei tea, kuis kotletiga on mul asjalood,
kuid vahel tundub keegi nagu aitab.
Et kotletid pannil nõnda koos,
ja tunnen kuidas pannilabidas neid paitab.
Ja kõhusopis on mingid asjalood,
seal pole enam nii kui oli varem.
Näljatunne minus õrna võrku koob,
mis söön nüüd või näen on järjest parem.
Ma tahan olla kotlet su akna taga.
Ma tahan olla soust su akna ees.
Ma tahan olla salat millel magad.
Ma tahan söögilauas olla teistest ees.
(AL)
'''
Kingin sulle karbikese
kotlette.
Öösel, kui magasin,
rippusid nad
mu näo kohal.
Hommikul leidsin nad
leppade alt
ülastena õitsemas.
Kingin sulle karbikese
kotlette.
Ära karda,
nad ei närbu
ega varise kunagi.
Ainult vahetevahel,
kui on hästi pime,
lendavad nad taevasse tagasi.
(J)
'''
Pliidi peal kord õhtu eel
Praadisid kotletid veel
“Kui oleksin ma maisimanna
hakkaks pudruks, nii et sinna
mahuks palju rosinaid,”
kotletist kostus sosinaid.
“Kui oleksin ma maisimanna,”
sõnas teine, “kotletipinna
ja kui vaja, topelt ka,
paneeriksin ma üksinda."
“Kui oleks mina maisimanna,
pannile siis kingiks ma
katte teflonite soost,”
arvas noorim asjaloost
(AL)
'''
Ma armastan su kotlette ja jään
nende imetlejaks: hardalt teretan
kui päästjaid neid ning hinges veretan
sull’ tänu liigutust, kui su kotlette näen.
(J)
'''
Maailm kotlette täis...
Kord on minek, algav tee,
kord on tulek kaugelt see.
Maailm kotlette täis...
Otsin sinu pihve neist,
leian aga miljon teist.
Hammaste vahel sul murenes liha
ja mööduv lõplik näis.
Viimne kotlett sul hävines kõhus
läksid ja mulle nälg vaid jäi.
Kuid sa tuled õige pea
ning kui köögis mul ringi käid,
on taas maailm
kotlette täis.
(J)
'''
Mu kotletid kõik, mu arm, void võtta, jaa,
kuid mille poolest on sul siis küll parem?
Mõnest kotletist, mu arm, sa rikkamaks ei saa:
mis minu, oli sinu kõik ka varem.
Ei laida sind, kui minu kotletti pead
nii kalliks, et sellesse sa meeldud,
ent laidan küll, kui mu sisse vead,
vaid maitstes seda, millest ise keeldud.
Hea varas, andeks antud on su rööv,
ehk vaese viimne kotlet küll on ohus
ning igaüks ju teab, et rohkem hingesööv
kui rasvumine, on ilmne ülekohus.
Sa vallatu, see kotlet näib sul hea!
Mind toida, vaenlaseks ma sind ei pea.
(AL)
'''
Kotleti ülemlaulu
ära mulle laula.
Parem suus mind õrnalt hoia.
Hoia kaua, kaua.
Hoia heldind karu kombel –
rohmakalt ja hellalt.
Kaugel, kaugel veel on homme –
nälg ei tunne kella.
Hellita mind suudlustega.
pilkudega kata.
Ilusamad sõnad ütled,
jättes ütlemata,
Hoia embuses mind. Vaiki.
mälu kaua, kaua.
Kotleti ülemlaulu
sinu süda laulab.
(J)
'''
Üks uss kord mööda
kotletti roomas
ja oli juba hambaid
kotleti sisse löömas.
Kotlet üksnes köhatas:
“Vahi aga pätti!”
Uss vabandas ja roomas
otsima teist kotletti
(AL)
'''
Kotleti ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule,
kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee.
Kotletid, kotletid, ei iial unune,
need ilusad sinised kotletid mul võitnud südame.
(J)
'''
Mõni kotlet on elus ilusam kui teine
mõni kotlet on kohe väga, väga ilus
panni poole vaatasid Sa silmad pilus
ja see oli... ilus
Mõni kotlet on, mis hoopis isemoodi
selle hommikuti tood sa mulle voodi
mina matsutan ning näen Sind uksepilust
kuid hoopis kotlet on väga väga ilus
Mõni kotlet on elus ilusam kui teine
mõni kotlet on kohe väga, väga ilus
mina sõin ja tundsin pead mul silus
pannilabidas, see oli ilus
(J)
'''
Tead millal olen rahul
Pihku kotlet kui mahub
Kinni hoida võin suud
(AL)
