Üks kass meil kasvas õues, just maja ukse ees

Kassipreili, kes armulikult meid oma perekonnaks valis, on tõeline inspiratsiooniallikas. Hommikul, esimese viie minuti jooksul hiirekuningat jälgides tuiskab läbi pea tuhat kõnekujundit ja naljakat paralleeli.

Esimene mõte täna hommikul, trajektooril voodi-köök:

Küllap vana hea Simon talle ikkagi lõpuks näitas, kuidas uks õue poolt välja näeb. Tegelesin videoklippide abil hääle võrdlemise ja tuvastamisega- 99,9% on meie kass endine Simoni kass. Praegu ta lihtsalt ei näita enam nimetissõrmega lakkamatult külmiku suunas. Küllap sai ta aru, et see on pisut üle pingutatud. Võib olla just see saigi saatuslikuks? Aga külmkapikutsung „määo“ kaastunnet esile kutsuma pidaval madalal ja pisut käriseval kurguhäälel on küll selgelt äratuntav.

Teine mõte, kohvi valmistamise ajal:

Huvitaval kombel teadis nooruke hiirekelder, kus meie külmkapp asub. Korraks lipsas läbi pea mõte, et ehk peilis ta enne uksest sisse imbumist külmkapi täpsed koordinaadid välja. Võib olla, et ta piilus köögi akna all oleva õunapuu otsast väikese kassipikksilmaga ja tegi märkmeid tillukesse kassimärkmikusse, mille peitis karvapalli. Vahepeal krooksub ta kahtlaselt küll. Küllap siis tahab karvapallimärkmikusse ülestähendatut tegelikkusega võrrelda. Ja kui tegelikkus erineb tema ettekujutusest, kaalub ta tema standarditele vastavate muudatuste juurutamist uues kodumajapidamises.

Kolmas mõte, ohtlikel kurvidel:

Kardetavasti on meie väike kassike lapsepõlves vildakalt aru saanud ütlusest keisri ja jala käimise kohta. Ta mõistis vannitoa põrandal oleva väikese graanulitega täidetud kasti otstarvet kiiresti, aga kõrge enesehinnang ja see va ütlus ei lase tal vaikselt omi asju ära ajada. Ei. Tema teeb kõigepealt paar tirriteerivat käpakraapi esiku vaibal. Ootab, et ma villastes sokkides suurel kiirusel ohtlikke kurve võttes temani kihutan, hellasti kätte võtan ja vähem ohtlikult kurve võttes ta sinna toimetan, kus kohe lõbusaks jätkukraapimiseks läheb.

Neljas mõte, köögis konutades:

Läheks voodisse tagasi sel armsal jõululaupäeva hommikul. Kellaaeg ka na varane. Peab ainult vaatama, kas mahun, sest kõhu triiki täis söönud pealik on ennast minu kohal mõnusasti krussi keeranud.

Mida mustikat?!? ehk kapten Pooliku maja saladus

See on siis nüüd kaante vahel ja olemas ja ma olen nii rõõmus, et minestan vist kohe ära.
Napilt enne (elegantselt) minestusse langemist sosistan veel sulnilt, et Myrakas kirjutas ja mina joonistasin.
Las ma nüüd luksun suurest rõõmust edasi.

Näpikute käpikud kõige kallimale tüdrukule maailmas

 

Mida küll panna loosipakki, kui kriteeriumid on nuputamiseks parajad pähklid kindlasti isegi krokodillikomisjonile? Kingitus 1 euro väärtuses. Hmm...

Meil oli meeleolukas aastalõpuolemine noorte, tuliste kultuurikorraldajatega Viljandis. Nagu heas Ameerika filmis- piparkookide küpsetamine, ühisümin, jõulumemme ootamatu-oodatud sissehüpp.

 Muide, kui kellelgi on samasugune dilemma, et kuidas eurot kingituseks vormistada, siis üks väga leidlik lahendus oli "MacGyveri survival kit", milles oli rull mainitud kodaniku nime saanud toruteipi ja kirjaklamber. 

Aga mina leidsin oma pakikesest uskumatult armsa, pehme, meganunnumoni lõngavihi. Daisy tegi küll hinnaasja silmas pidades sohki, sest minu "survival kit" oli raudselt miljon-dollarit kingitus.

Ma teadsin umbestäpselt kohe, mida ja kellele ma sellest lõngast teen- oma kallile tütrele näpikute käpikud. Noh, need, mis veetakse sõrmikutele üll, kui ilmataat pakase asjus liiga lahkeks muutub. 

Kangale trükitud pildi joonistasin mõne aasta eest kivikesele, seda samuti tütreraasule mõeldes. See ema seal pildil on poolik...aga käsi on kõvasti tibulinnu käest kinni hoidmas

Luumi tuuli maaha ja vallgeks läks maaa...

...kaks väikest lumetüüpi nüüd välja ei saa. Või saavad? Saavad.