Ma olen vist Gerard Durrelli „Minu pere ja muud loomad“
Larry kehastus. Vähe sellest, et pean
dubletti ääretult lihtsaks, vaid keskendumist ja vähest matemaatikat vajavaks
soorituseks, olen ka üpris veendunud, et võrdselt hõlpsad tegevused on nii
Airbusi maandamine kui verivorsti tegemine. Kui need läbi mõelda ja
sihipäraselt tegutseda. Või siis kõrvalt õpetada.
Samad tunded olid mul puuteraamatu tegemise suhtes. Et mis
see siis ära ei ole- tore idee, kääridega siuh-säuh!, nõelaga paar osavat
pistet, vajadusel tiba liimi ja tehtud see ongi: puuteraamat, mis valmistab
rõõmu suurtele ja väikestele, nägijatele ja nägemispuudega inimestele.
Ja siis tuli Reet Talimaa. Ja Kultuuriakadeemia poolt korraldatud täiendkoolitus. Ja Reet rääkis, kuidas tegelikult on.
Aga Larry mu peas rehmas üleolevalt käega, et küll saab. See on köömes. Tuleb
ainult pisut metoodiliselt asjale läheneda, ja pole midagi lihtsamat, kui
puuteraamatu tegemine.
Pean vist siinjuures selle ka ära märki, et puuteraamatu
kõrval kasutatakse ka selliseid sõnu nagu „kombatav raamat“ ja „taktiilne
raamat“. Ideaalis peaksid need toimima nii mittenägijate, vaegnägijate kui
nägijate puhul. Üks hea puuteraamat peaks neile kõigile elamust (ja/või infot)
pakkuma.
Muide, üldse on Eestis valitsemas korralike puuteraamatute
põud. Üks põhjus on kindlasti see, et raamatu omahind on eelkõige ajakulu tõttu
kõrge, teine põhjus on lihtsalt tegijate vähesus. Eks need kaks asja ole
muidugi ka otseses seoses, sest ka kõige kõvem altruist tahab talvepuid osta ja
vahel mõne raamatugi? Ja otse loomulikult saavad raamatud, mida sõna otseses mõttes
sõrmedega loetakse, lihtsalt otsa. Kuluvad ära.
Niisiis. Minu praeguse postituse impulsiks sai tegelikult
üks loeng, aga jutu iva paremaks arusaamiseks peab eellugu ka räägitud olema.
Niisiis. Valisime Piretiga oma raamatu teemaks rahvapillid.
Pillide teemat ei näinud ma ei Emajõe koolis õppereisil käies ega ole kohanud
ka internetis leitud raamatute puhul . Lärriliku pealiskaudsusega visandasin
kavandid iPadis. Mingid mõtted jooksid ka
materjale mööda. Natuke tamiili, veidi nahka….mingi väikekodanlikult
plisseeritud lambivarju võiks leida lõõtspilli jaoks…
Kui esimene praktiline õppepäev õhtule sai, läks Larry pisut
närvi. Siis hakkas kohale jõudma, et selle raamatu kasutamiskõlblikkuse skaalal
on ainult kaks otsa- prügikast või väga hea. Midagi vahepealset pole. Selle
raamatu puhul ei saa sinist natuke sinisemaks või lillat natuke lillamaks
kruttides midagi parandada. See töö ongi suur. Läbimõtlemisest teostuse iga
etapini välja.
Ja siis. Kultuuridevahelise kommunikatsiooni loeng
kultuuriakadeemias. Õppejõud lasi meil loengu alguse soojendamiseks ühte mängu
mängida. Istusime, silmad kinni. Meile ulatati mingi ese, mida sai kompida, ja siis pidi vaikselt enda ette ära arvama, millega tegu on.
Esimene ülesanne oli kergete killast. Selge, et see oli
marker. Info tuli sõrmede kaudu tuttavat asja näppides nii selgelt kohale, et
mul jäi veel mõne sekundi kestel aega juurelda, et kas see võiks roosa pliiats
olla. (Larry oli veendunud, et on küll) Järgmine asi seevastu oli keerukam.
Alguses paistis mulle, et see asi võiks olla kääbuskasvu Inglise buldogi
äärmiselt kehva hambumusega alalõug. Siis hakkas tunduma, et samahästi võib see
ka siil olla. (Larry ka arvas nii) Lõpuks ilmnes ikkagi, et tegemist on väikese
plastikust lambaga, kes on
murunäksimispoosis. Aga. Mänguasja selg oli sile plastik. Mitte mingit
vihjet villale. Kasuka alläärt markeeris kõva ja sakiline serv, mis minule
tundus koos lamba jalgadega autentse siiliseljana.
Kolmas ese oli selline, mida
ma abitult ainult kronsteiniks mõelda oskasin. Pärast selgus küll, et tegemist
oli disain-munapeekriga.
Ning siis saabus selguse hetk. Seoses puuteraamatuga. Ma sain
juba lambanäppel aru, et kui mingigi infokild- kasvõi pisike, mannatera mõõtu
punnike- mille saan sõrmede kaudu, on mingil moel vasturääkiv olemasoleva
teadmisega asjade kohta, siis jookseb kogu infosüsteem kokku. Aju ei suuda enam eristada olnud
teadmisi uue info tõttu saabunud segadusest. Nii hakkad kahtlema ka selles,
mille kohta kombatav ese annab klaari teavet.
Järelduseks saan öelda, et mulle hakkas tunduma hea mõte
see, kui suhtlemisel vähendada info olulise infoni. Eriti, kui tegemist on väga
erinevates infoväljades laveerivate inimestega.
