iClay

Tore on käia poes, kus müüja umbestäpselt teab, mis su huvid on ja kui eksperimenteerimisaldis (ilus kvantiteetsõna) sa täpselt oled.

Käisin Jõhvis Sinu Büroo poes, ostsin nipet-näpet cernitit. Ja siis pakkus Maret uut voolimismassi, mis müüki oli võetud- iClay nimelist...eee...vahtu. Värve saab segada ja massist voolida mida iganes ja kui figuurike ära kuivab, jääb ta justkui vahtkumm. Hästi kerge. Ma mõtlen, et kuuseehteid (jõulurahutus hiilib)oleks täitsa vahva teha. Näiteks.

Alustuseks tegime Jossiga ühe veikese raketi. Ja siis Sidi. Esimene pilt on sellest, kuidas Sid keset fotosessiooni mu käest minema lipsas. Äkkujeduse mõju all tegutsedes. Järgmisel oli ta juba nõus poseerima.

Ja siis tuli Milla. Piimabusiness ei ole täna sama hõlbus amet kui paar aega tagasi. Milla lõi parteipileti lauale ja tuli sõraklõbinal nööbipurki valvama.

Noh, ja igasuguseid jurakaid saab ka teha

Välismaal

Jalad tulitasid pikast messipäevast. Istusime oma pisikese rendibussikeses. Pigem ei rääkinud, sest seda viimast sai peaaegu üheksa tundi tehtud. Logistasime mööda Helsingi kesklinna hotelli poole. Otsisin pilguga akendelt jõuluaega ennustavaid küünlakolmnurkasid. Leidsin!!! Mida ebatõenäolisemaks seda pidasin, seda suurem vautsi! tunne oli. Ja siis...seisime valgusfoori soovitusliku tule taga. Pilk eksis ühe teise korruse korteri aknasse. Ilus! Seal mängisid nimelt kaks päkapikumütsidega meest piljardit. (Kiidega nad igatahes togisid midagi).
Nüüd ei paina mind enam küsimus, et mida teevad päkakad siis, kui jõulude vaheaeg on.

PS Filmis "Toscana päikese all" ütles Marcello, et valgusfoori tuled tähendavad järgmist. Roheline: avanti, avanti!
Kollane: dekoratsioon
Punane: soovituslik

Elu õied

www.allposters.com Pildike eilsest õhtust.
Mina loen raha. Suurt, mida lugeda, ei ole, olgu igasugustele röövlitele öeldud. Aga no üks Koidula on. Ja see sinetab minu kõrval voodi peal.
Minu 4-aastane pojuke istub samas ja üritab mind püha ürituse juures võimalikult keerukate küsimustega eksitada.
Ühel hetkel napsab ta Koidula voodi pealt, teatades vastuvaidlemist mittesalliva häälega, et temal on ka ühte pikka raha vaja.
Mina pakun, et paneme tema kassasse sente ja kogume neid ja et küll pikk raha ka vajalikul hetkel olemas on. Ja see, mis järgneb, on üle igasuguste ootuste ja eelduste.
"Üüü-üüü-üü! Mida ma nende tikkudega tee-een! Üü-üü! Nende sentide eest saab ainult tikutopse osta!! Üü-üü-üüü! Mis mõte sellel kõigel on!! Ma ei tohi isegi ahju kütta!!! Üüü-üüü...!"

***

Prontsendiõpetus, paar tundi varem

Suur vend siirdab mängu arvutisse ja pobiseb, et 30% on juba all. Väike vend keksib küpsisepudi külvates jalalt jalale ja pommitab küsimustega.

"Mis need prontsendid on?"

"Mitu prontsenti sa juba oled saanud?"

"Mitu...ee...seda on vaja arvutisse saada?"

"Kas mina saan ka mõne...ee...selle...prontsendi?"

Erudeeritud ema (kes, tõele au andes, jättis matemaatika kahjuks juba teises klassis maha) otsustab 4-aastase protsentide võlumaailma juhatada,

Ema rebib ajalehest ristsõna. See on 100% ristsõna, seletab ta. Pooleks rebitud paberi kumbki tükk sai pealkirjaks 50%. Kui tükke saab kokku kümme, näitab ema pojukesele, kuidas 30% ristsõnast on ühe põlve peal.

Hämmastav, kuidas meeterkuusteist-mees edasiviivaid küsimusi esitab! Võlumaa on hoopis tema küsimustes.

Nöörinääps

Lasteaias on edumeelsed kasvatajad, seda peab ütlema küll. Viimasel koosolekul anti emmedele ülesanne valmistada õppevahendiks nöörinääpsud, mis peaksid aitama lastel loovalt tähti õppida. Nagu juuresoleval pildil näha võib, alustasin ka mina täheõppe korduskursusega. G ja K täht tulevad juba ludinal.
Nöörinääpsudest olla ka üks raamat, mis pidavat aga läbi müüdud olema. Iga tähefiguuri juurde käivat laulud ja luuletused ja jutukesed ja mis iganes.
Minu tehtud nääpsuke pidi poiss-soost olema. Natuke tuli nagu vanema daami moodi, aga pii-ärr on korralikult tehtud, seega läks laps täna aeda kindlas teadmises, et tal on kaasas poissnääps.
Ja üdini vildilembelisena ülistaksin veel kord laiskade parimaid abivahendeid- svammi, viltimisnõela ja villasid. Abiks iga kell ja igas asjas. Toidu valmistamise juures vast mitte nii oluliselt, aga muidu küll. Uutmoodi aabitsakukele juuste pähe nõelumine tundus eile õhtul ületamatu ülesandena. Õnneks oli villakarp ahvatlevalt irvakil. Ja, näh, nõel ka käeulatuses. Ülistan sind, oo laiskus!

Nääpse tuleb ilmselt veelgi. Omavahel öeldes...poja disainiga täitsa rahule ei jäänud. Tema oleks eelistanud heledamaid juukseid ja teistsugust sassooni. Näis siis.

Muljed

Esimene, eilsest õhtust. Võtsin Aadu käevangu ja läksime õhtust jalatõstmistiiru tegema. Meie maja juurest algab kohe metsatee. Ja see oli eile nagu mingis võlumuinasjutus, meelitas kujale kolama. Aadu oleks küll tahtnud pikemalt turvalises õuelambi valgusvihus Berta jälgi uurida, aga veensin teda minuga metsa tulema. Kasutasin äraspidist psühholoogiat. Ütlesin Aadule, et küllap oleks julgem, jah, siia maja juurde jääda. Kindlasti on metsas kollid ja üksking-puujalad ja igasugused pultokid. Selle peale viskas Aadu kõrvad uhkelt seljale ja marssis, rind ees, metsa.
...
Kõndisime Aaduga mööda klirisevaid vahtralehti nagu püüne pääl. Nii helge oli olla. Nii valge oli olla. Täiskuu rippus puude kohal nagu pannkookide pealik. Kujutlesin, kuidas meie graatsilist õhtupromeneerimist saadavad tuhanded pilgud pisut pimedamast võpsikust- cream-silmad ja vildist jänesed istuvad koos nagu vennad ja mutionu kaisutab vihmaussi.
...


Teine. Eilsest õhtust.
Ma olen igasuguseid asju teinud, aga need on niii salajased, et ma ei saa kiidelda. Kaua võib?!?