Side uulitsa serviis...

...sai selline

Kes linki ei jaga, see klikki ei saa...

...olevat juba vanad interneandertallased öelnud.

Kaks nädalat, neli hooaega Tudorite dünastiat, üks Haapsall

Haapsall, monokulm ja teised unistused

Paradoksaalsel kombel oskavad lapsed palju suuremalt unistada kui täiskasvanud. Mõistusevastane on nimelt see, et täiskasvanute rännak on olnud pikem, nähtud ja tehtud on lastest rohkem, kogemusi on selja ja sülega. Toormaterjali, millest unistusi punuda, on vingelt suurem ports kui meie elu õitel. Lastel on vist veel vahvad salakanalid lahti, kust nemad oma ainest hangivad.

Aksel ei näe näiteks mingit tõrget oma unistuse, lennata meie tähesüsteemi servmise planeedini, tõeks saamisel. Joss tahab ehitada nii veidraid sõidukeid, millest mina isegi aru ei saa.

Minu enda lapsepõlvest pärineb kaunis ulm punastest juustest, tedretäppide all mittekannatamisest ja uhkest monokulmust, mis mu ilme metsikumaks muudaks. Olgu öeldud, et monokulmu ma sain. Eelmainitu on muide kõik Astrid Lindgreni põhjustatud. Pipilotaviktuaaliarullkardiina oli mu mõtteline pealik mitu aastat. Või siis kuud. Või minutit. Lastel käib aja määramine ka täiesti oma reeglite järgi.

Oh, ja siis meeldisid mulle väga igasugust sorti miniatuursed vidinad- sõrmeküüne suurused autod, pöidlapikkused nukud, tillukesed nukuvankrid. Usaldades oma mälu ja võimalust, et unistusi saab üldistada vastavalt vanusegruppidele, tekkis mõte fimost nukunõud valmis nikerdada. Sellised need said.

Ma ise keerutasin neid jupstükke mitu päeva pintsettide vahel. Ja kiitlesin kõigi ees, kes vaadata viitsisid. Loodan, et kingisaaja oli ka rahul. Loodan, et ta ei igatse endale monokulmu. Sellega on pärast võib olla moetrende silmas (sic!) pidades jube palju sehkendamist.

Kui esimene poeg siia ilma saabumist mu kõhunaha taga ootas (muide, homme saab temaga kohtumisest 16 aastat!!!), ja mina meeleheitlikult talle esimest sokki raamatu järgi kududa üritasin, võttis geenikingituseks saadud ambitsioonikas käsitööosakond ajus jube uljaid poognaid. Unistasin, et ühel päeval saab tehtud ka peenemat näputööd. Näiteks Haapsalle ja lapitekke. Olgu öeldud, et selle esimese, kivikõva sokiplönni kohal rõõmustades ei julgenud ise küll veel loota, et neist unistusist kunagi ka asja saab. Aga palun! Peab vaid unistada oskama ja ette võtta julgema! Muu on vormistamise küsimus.

Praha...eelmisel aastal

Nüüd on piisavalt pikk aeg vahele jäänud. Piisav, et läbi viia mu isiksuse omaduste kiire ja tõhus minianalüüs. Noh, et kas ma olengi tegelikult nii sapine ja kriitiline urgitseja (eredamad näited eelmiste Tšehhi trippide kirjelduste juures, kus ma kirusin viisakalt peaaegu kõike/kõiki, millega/kellega kokku puutuma juhtusin). Või oli mul tuline õigus mõnede mõrtsuk-teenidajate peale nina kirtsutada? Oli jah õigus. Minianalüüs sooritatud.

Praha juurde. Võib-olla ülalnimetatud ajaline distants elamuste kogemise ja kirjutamise vahel on detailseks verbaalseks maalritööks liiga suur. Võib olla, et nurgad on sildaks lihvit ja Praha muru saab siin blogis rohelisemaks kui iial tegelikkuses olnud on. Kes teab...

Laekusime palavasse Prahasse, leidsime oma fantastilise hotelli kesklinnas http://www.hotelpresident.cz/ , tegime lokid pähe ja siis oli varsti kohal meie giid. Mul on piinavalt kahju, et selle toreda proua nime ei mäleta. Kolimise käigus on kronoloogiliselt ladestunud kultuurkiht, mis koosneb erinevatest märkmetest jms, korvamatult segamini paiskunud. Vuih, paha lugu. Aga hotell, selle personal ja maasikakook olid oivalised. Ja personal. Ja muidugi personal.

Käisime hea mitu tundi kõik see Karli sild ja Georgi mälestusmärgid ja valitsushooned ja mis kõik veel. Ilus oli küll, midagi pole kosta. Pärast osalesime Epuga eksperimendis- homo sapiensist saab turist. Käisime tuhandete teiste evolutsioonitrepil paar astet alla sõitnud isenditega vaatamas Praha ühte tuntumatest vaatamisväärtustest http://www.pragueexperience.com/places.asp?PlaceID=596 . Seisime, pälvisime tänu püüdlikule jõllitamisest korraliku kangekaelsuse (need kirikud ehitati vanasti ikka ilgelt kõrged), kuni lõpuks koogutasid kujukesed kella sihverplaadi ümber kohmakalt paar korda ja siis oli pidu läbi. Uskumatu. Võtan maha kõik see kaabu kogu keeruka mehhanismi ees, mis seda kella ja lustakaid kujukesi viis sajandit käimas on hoidnud, aga vaataja saab tõesti ainult seda öelda, et olen näinud vääääga vana asja. Kõvamad trumbid on tegelikult meil kõigil käes, kui läheme õue, ja piilume maakamarat, millel kõnnime. See on hea jupp vanem leiutis.

Kõige meeleolukam asi, mis tagasiteel juhtus, sattus olema kodust lausa käbiviske kaugusel elik kusagil Jõhvi taga. Tiksusime igale almanahhile au tegeva väljendi eeskujul (väsinud, ent õnnelikud. Või oli see "õnnelikud, ent väsinud"?). Bussijuht oli vähemalt selja tagant seirates oluliselt reipama olekuga õnneks. Ja siis vaatab väike minuke aknast- vastu sõidab jalgrattal...ei keegi muu, kui Bob Marley ise! Rastapatsid, habe-vunts...kõik nagu vaja. Olin valjuks hämmingu väljendamiseks liiga väsinud, aga tahtsin siiski ka kaasreisijate tähelepanu imeasjale suunata. Kahjuks või õnneks, aga Tiit tõestas, et ka temal on suu nina all põiki, ja ta ei karda seda kasutada. Laisalt, ent piisavalt valjult, et minu pobinat summutada, venitas ta üle bussi:"Nää, Jeesus sõidab jalgrattaga!" Epp ärkas selle peale ja hõiskas vaimustunult:" Mõtle, jah, me oleme täna juba niiii palju toredaid inimesi kohanud!". Elusid nõutada võiv naer oli vältimatu.

Aga muidu oli tore. Olime väsinud ja õnnelikud ning säästu-butiigi "King & Õlu" idee polnud veel maha maetud.

Ülalolevaga on allakirjutanu ülalolevale alla kirjutanud.

Elu õied vol 3

Istusime suvka köögis, sõime Leenu ja lastega ausalt välja teenitud õhtupoolikusööki. Sven küsis, et kas me veini ka tahame. Joosu, nagu oleks ainult tema poole pöördutud, vastas : "Mina praegu ei taha. Aga emme teeb mulle ikka viinasokke küll mõnikord."
---
5-aastase küsimused (millele vastamata jätmine ei tule kõne allagi): kes on alfa-isane? mis on vaba hing?

Välismaa vol 3

(Leidsime Tšehhi klaasimeistrite harjutuskoja ka üles- ühe kaubanduskeskuse juures oli sammas täitsa olemas. Suitsukoni oli ka see, vaatasin järele)


Chodova Plana-Karlovy Vary (Tšehhi)
Km: u 60, Carmen: fantastiline topograafiline idioot, vedas meid läbi superilusate metsade
ilm: päikseline, u 20 C
Päeva raamat: Stalini lehmad,
Päeva fraas: Z technických důvodů zavřeno. (Tehnilistel põhjustel suletud)
Päeva keelemurdja: Pan kaplan v kapli plakal. (Kaplan nuttis kabelis)
Päeva kasutamata jäänud fraas: Nemůžu se dočkat, až tě zase uvidím. (Ei jõua ära oodata, mil sind taas näen)


Hommikul seisis Are nõutult bussi pakiruumi juures, sügas kukalt ja katsus kalkuleerida, et kuidas oleks võimalik mahutada meie sisseostude juurde ka natuke isiklikke asju, mida olime lolli peaga nädalaks kaasa pakkinud. Naispere nõudis nimelt, et võetagu nende südamevalu ja leevendatagu seda rahutust kõigi nende kingade pärast, millele eelmisel päeval Mariánské Lázněs silm peale pandud sai. Otsustasime korraldada kiire rahustava poodlemise. Kui me oma elu ajal neid kingi ära kanda ei suuda, siis saame alati butiigi „King & Õlu“ allahinnatud kaupade letti täiendada. Kuna meel oli magama pandud raha tõttu leebe, lubasime Carmenil endale lahkel teed näidata.
Ja ta näitas. Me natuke kahtlesime, et kas see on kiireim variant, kuidas Karlovy Varysse sõita, aga kuna mööda libisev maastik oli lausa liiga ilus, siis pääses Carmen sel korral meie nöögetest. Mets, mets, tuhat korda mets. Me sõitsime ilmselt üle mäe, siksakitasime igatahes päris korralikult. Ei mäletagi päriselt, millal ma metsas nii palju ahhetasin. Ega mäleta, millal ma viimati teisi inimesi ahhetama sundisin. Meid ümbritsesid kõrged-kõrged kuused. Hõbehall vurises tasakesi ebamaises rohelises valguses. Kui mõni näkk või külm-puujalg oleks põõsast piilunud, poleks ma mitte kulmugi kergitanud. Muinasjutuline sõit. Metsaalune oli nii eeskujulikult hooldatud, et seal oleks võinud Carrie Bradshaw oma seksi ja linnaga kordagi koperdamata hõljuda. All orus vilksatasid väikesed idüllilised puhkemajakesed. Oravad ja metssead laulsid halleluujat.

Karlovy Vary. Meie hotell oli väga kesklinnas, otse selle tänava ääres, kus tavalistest inimestest saavad täisväärtuslikud turistid, kelle teadvusest kaob teadmine ületundidest, higist, verest ja pisaraist, mille hinnaga on teenitud kogu see raha, mida nüüd arutult veidrate suveniiride eest paremale ja vasakule loobitakse.
Thermal hotell paistis väljast täitsa tore. Aga interjöör tekitas kujutluse 1979 aastal hüljatud Virust. 14-korruselise maja neljast liftist kahe töötava (remont!) põrandat puhastati ilmselt viimati Jan Husi päevil. Õnneks oli tuba üsna puhas.
Kõik kohe koikusid kätte ei saanud, sest olime suts liiga vara kohal, aga me ei heitunud loomulikult. Läksime hoopis linna peale kolama. Olin kodutööd teinud. Internetist sain teada, et Karlovy Vary kõige kõvemad suveniirid on teatud kuurortvahvlid, mida on sama retsepti järgi küpsetatud paarsada aastat ja muidugi Moseri kristall. Esimesed olid jõukohane lugu. 22 Tšehhi krooni 6ne pakk vahvleid. Nohu! Ostisn kohe kotitäie. Hiljem selgus, et meil oli algaja õnne- see oli ainus koht, kus 22 CZK küsiti. Kõrgeim hind, mida nägin, oli napilt enne Tšehhist välja sõitmist mingis bensukas- 65 CZK.
Aga no kristalli hinnad (isegi, kui oleks tundnud hullu vajadust kristalli järgi) võtsid kepsu nõrgaks. Hullumaja. Las olla see Moser seal. Ja las need miljonid vene persoonid ostavad endale lühtreid kokku.

Kondasime turistitänaval, kus ühes ääres olid vaba õhu käes väikesed hiinlased kõikvõimalikku kraami müümas- klaasist jäneseid, punaste silmade vilkumisega markeeritud naerunõidasid, fajansskarbikesi ja kõige mõttetumaid asju, mida ettegi kujutada ei oska.

Hotelli naastes tegime väikese lükke- ostsime oma ennastsalgavale ja orienteerumisvõimelisele bussijuhile tänutäheks massaaži. Selleks, et õige müügikoht välja selgitada, oli ilmselt mingi private joke välja mõeldud kohalike poolt. Mitme erineva inimese antud juhiste järgi selles kolossis õige müügipunkt välja selgitamiseks pidi päris korralikult aju hallollust ekspluateerima. Viimane abivalmis teenindaja viis mu siis lausa kättpidi õigesse kohta. Võlukunstiministeeriumile väärilises liftis, mis sõitis horisontaalsel trajektooril, oli pisut aega vestlemiseks. Minu küsimusele nende põhiklientide kohta vastas naine, et mõni aeg tagasi olid kuurorti külaliselt valdavalt sakslased, aga sellest ajast, kui venelased enda jaoks Karlovy Vary avastasid, on sakslased kadunud. (Mitte midagi kriminaalset, olen kindel. Lihtsalt kultuuriline sobimatus, arvan). Peale venelaste on ka väga palju araablasi. Igatahes Thermal hotell oli neid paksult täis küll. Liftisõit selja taga, jalutasime veel mööda pikka koridori. Tšehhitar viipas aknast paistvate majade poole ja ütles kibedalt, et vaata, need majad on kõik venelaste poolt ära ostetud. Ilmselt kahetses ta siiski natuke oma avameelsust, sest olin ma ju lõppude lõpuks võhivõõras, omaleiutatud inglise keele grammatikat kasutav väljamaalane. Ta lausus lõpus, et ta ise nii teravalt seda venelaste probleemi ei tunneta, aga tema ema, kes liiga hästi 1968. aastat mäletab, on küll tänaseni sapine.


Õhtul käisime natuke ujumas ka. Väga paljude ujumiskohtadega Karlovy Vary kuuldavasti kiidelda ei saa, aga õnneks oli meie hotelli kõrval väliujula. Ilm oli ka peaaegu sobiv. Võib olla natuke jahedavõitu, aga killuke päikest eksis sinisesse vette ikka ka aeg-ajalt ära. Pärast ujumist oli mõnus tunne. Nagu oleks sporti teinud. Või midagi.


Õhtusöögil olime oma poolpansioni kaardikestega. Mis tähendas automaatselt seina ääres istumist, ei mingit vaadet aknast. (Hommikusöögil saime klassivahet tunda, kui akna all olevatel laudadel ootas „neid“ kliente praetaldrikutäied maasikaid. Meie saime sellest vaid unistada  )Söök oli talutav. Mina omnivoorina ei ole muidugi teab mis hindaja. Aga ma mõtisklesin turistifenomeni üle- kui muidu on õhtusöök hall, „talutav“, suhteliselt mitte-midagi-ütlev, aga marmiidis on ühel alusel mõned tükid kustutuskummilaadset (väidetavalt) kala ja seal kohal silt „shark“, siis ilmselt jätab puhkaja kodus mainimata tegelikud tunded kogu õhtusöögi suhtes, kuid ütleb kindlasti, et voh! seal oli õhtusöögiks haikala! Nihuke koht! Ja turundus ongi tehtud.


Hommikul võtsime Epuga teise poole turistitänavast ette. Juba eelmisel päeval hakkasid meile silma tuhandetes kioskites müüdavad mustmiljonid kannukesed. Aru me ei taibanud, et mis pagana kopsikud need on. Kannukesed olid eri suuruses, erinevates värvides...mida iganes. Kuna olime eelmise linnatiiru teinud teisel pool, kus mineraalvee allikaid polnud, siis polnud me näinud inimesi, kes kannu sangast juues oleks mõtted õigesse suunda juhatanud. Ühel hetkel saime igatahes aru, et kannud on Karlovy Vary väisajate must be meene. Ostsime endale ka kannud ja läksime allikale võluvett hankima. Tjah, oli teine natuke mädamuna maitsega soe vesi. Otsustasime olla täisverelised kuurortvurled ja jalutasime väärikal sammul, lonksates teadja näoga kannu sangast sõõmhaaval tervisevett. Ma ei tea, kuidas Epp, aga mind valdas selline imeline salaseltslase tunne. Nagu asjassepühendatu või nii. Et käin selle kannukesega nagu tuhanded teised vandeseltslased sel päikselisel palmidega tänaval. Lugesin tänaval infotahvlilt, et vesi aidata sadade tõbede, muuhulgas podagra ja vähi vastu. Pärast, hotelli lobby-baaris Are ja Tiiduga organismi kohviga järele aidates, kiitlesin oma värske turistiteoga. Tiit küsis seepeale süütu häälega (vist oli natuke kaastundlik ka), et kas ma tea, et see vesi mõjub laksatiivselt? Mitte, et tahaksin väga detailseks minna, aga tõe huvides pean möönma, et pagana laksatiivne lugu oli küll. Õnneks mitte liiga kaua :). Öö oli täis unenägusid nagu alati. Hommikul lahendasime puslet bussi pakiruumis- isiklike, kaasavõetud asjade ja kokku ostetud kraami tükid ei tahtnud enam kuidagi klappida. Aga meie võit. Praha ootas.

Välismaal vol 2

Augustow (Poola)- Kroměříž (Tšehhi)
894 km, 16 h, 1000 teeremonti, keskmine kiirus -6 km/h, Carmen täiesti segaduses (meie navigatsiooni-jumalanna), päike, õhutemperatuur ei läinud korda
Päeva fraas: Držet (někomu) palce. (Kellelegi pöialt hoidma)
Päeva raamat: Noorkuu

Šokk. Olime just Tšehhi piirile jõudmas, kui helistati, et isaga juhtus õnnetus. Olin piiri ületades paras kivikuju. Poola piirivalvurid tahtsid meie dokumente näha, olid väga viisakad vist ka. Ega ma suurt ei adunud.
Kroměříži linna jõudsime kella 1 paiku öösel. Hotell oli väga armas, unine teenindaja ka. Kroměřížis ei näinud kahjuks peale abivalmite politseinike, kes meid hotelli eskortisid ja hotelli imekena hoovi, muud midagi. Väidetavalt peaks selles linnas asuma UNESCO nimistusse kuuluv piiskopiloss ja park. Asjaoludest johtuvalt pidime meie leppima vaid selle fakti teadmisega. Loodan, et ka piiskopi ajal olid linnas sama sõbralikud politseimehed, kes hilja peale jäänud vurlesid viisakalt küünarnukist toetades mööda uulitsarägastikke öömajani minna aitasid.
Hommikusöök tekitas tuttava Saksamaal olemise tunde. Paanika koduste pärast kestis, sestap polnud ma vist suurem asi kaaslane. Meie inimesed olid väga toetavad, selle eest neile suur-suur tänu.

Kroměříž-Chodova Plana
418 km (kiirteed Brno ja Praha kandis), keskmine kiirus 120 km/h, Carmen enam-vähem talutav, päike, 20 C, salakavala külma nüansiga tuul, Eurovisiooni 1.poolfinaali: 1
Päeva fraas: Dám si jedno pivo prosím. (loe Raivo Järvi häälega: Paaalun muulllleee üks õõõõluuu!)
Päeva raamat: Baby Jane

Natuke selline tunne hakkas tekkima nagu oleksime ometigi lennanud. Eelmise päeva venimisega võrreldes olid kuppelmaastiku kiirteed lausa lust ja lillepidu. Kõrvad käisid lukku ja lahti nagu ise tahtsid. Bussi aknast paistis tšehhivooremaa. Justkui oleks hiidnaine Kreonta laotanud oma kollase-rohelise-pruunikirju lapiseeliku Lõuna-Eesti kuplitele ja kuplikestele. Ainult nats suuremad mäemügarikud olid.

Chodova Plana on pisike vaikne linnake, elanikke pisut alla 2000. Meie hotelli nimi oli U Sladka. Kodune, saksapärane (ma ei tea veel, mis võiks olla tšehhipärane, sestap võrdlen teadaolevaga), hubane, ilusa siseõuega. Krohvitud seinad ja täispuidust mööbel. Administraator rääkis arusaadavat saksa keelt. Ainult õige vähe ladusamini vestles ta tšehhi keeles. Paiskasime oma tšumadanid tuppa ja läksime Epuga linna peale laiama. Kontrollisime korralikult hotelli hoovi, kiikasime kõrval asuvat kirikut, avastasime mustmiljoni krooksuva konnaga tiigi, poodlesime kohalikus mikromarketis, tuhnisime viieseid õnnekombinatsioone otsides läbi pooled Chodova Plana sirelipõõsastest.
Öösel selgitasime vaatluse teel ja teravate kõrvade abil välja, et krookstiik oli lausa meie akende all. Kirikukella kuulsime ka ohtralt- veerandtundi tähistati ühe, pooltundi kahe, kolmveerandtundi kolme pauguga. Täistunnil sai nautida lausa nelja kolakat. Ja et ajamääramine ikka lausa lihtne oleks, siis virutati takkapihta veel nii palju kõmakaid kui mitu tundi täitus. Südaöö oli puhas ajee! Hommikul rääkis Tiit meile kohalikest varesesuurustest mesilastest, kes krooksuvad. Nemad kasutavat oma lennutrajektoori sättimiseks taevatähtede abi, aga õnnetul kombel olla just täpselt nende lennutee keskele püstitatud kirik. Nüüd põrkavad vaesed elajad iga kord korjele lennates vastu kirikutorni. Et kas me kuulsime öösel?

U Sladka majutuspaketi rosin oli kahtlemata võimalus õlleprotseduurideks. Jajaa, degusteerimine on nohu. Köömes. Sihvka. Aga kuum humalamähis? Õllemassaaž? Mmmm...Esimesel päeval oli mulle määratud mähis pluss massaaž. 0-korrusel, savikrohviga viimistletud õllekarva ruumis, ootas meid väikene õllevanamees, kes loodetavasti oli oma elus juba mõndagi näinud ja seetõttu karastunud. Minu meelest oli ta ka õige pisut švipsis , aga see TÕESTI võis mulle ainult nii tunduda. Koorisin ennast paljaks ja heitsin end kuumale humalasodile. Väikene õllevanamees mässis mu kilesse ja ütles, et magatagu nüüd rahulikult 20 minutit. Ma tõesti magasin. Pärast uhasin duši all möksi seljalt maha ja väikene õllevanamees tegi üsna hea massaaži.
Teised võtsid õllevanni. Kes käis, see kiitis.

Õhtusöök oli kalju sees asuvas restoranis. Klaustrofoobikutel on vist suts keeruline nii kaugele kivvi minna, aga restoran oli üsna avar. Nii et kui pidevalt endale ei meenuta (laest pudenev kivitolm natuke segas mitte-meenutamise juures), et istud maapõues, siis on üsna okei olla. Jap. Avarus oligi kõige lahedam selle restorani juures. Teenindajatel oli võib-olla „laida teenindajat“ kampaania, aga kliente sellest ei teavitatud kahjuks. Tellimuse pidi esitama kolme sekundi jooksul menüüde lauale potsatamisest alates. Roogade kohta täpsustamine ja nõmedate küsimuste esitamine oli rangelt keelatud. Mul on siiralt hea meel, et Dianal jäi nina pähe,
kui rahvarõivais kühmus hapu näoga neiukõnõ tema taldriku laualt rabas. See neiuke oli päriselt ka päris jube. Kartsin teda tõeliselt. Pärast juurdlesin, et ehk põlgasid teenindajad ainult meid? Nagu vaeseid, kes tulid oma poolpansioni kupongikesega, ja tellisid ainult õlut juurde? Vahepeal kahtlustas keegi meie seltskonnast ühte teenindajat irve näole manamises, aga ma arvasin, et küllap oli see valugrimass vms.

2.Chodovar Plana päev (ma kirjutasin alguses „Chodova päev“, aga mõtlesin siis, et annan mõnele mõni tšehhile voli vabalt näiteks öelda Toila asemel Toi)
Meeldivalt vähe kilomeetreid, 20 C, päike, Carmen: lustakas, konnade krookse: 18 309745814, kirikukellade lööke: 5870230586, õlleseepe: 5
Päeva fraas: Kolik to stojí? (Kui palju see maksab?)
Päeva keelemurdja: Strč prst skrz krk. (Torka oma sõrm läbi kurgu)

Teisel päeval käisime õllepudelikorgiviske kaugusel asuvas Mariánské Lázněs (Marienbad sks). Oh, milline linn! Juurdlesin, et kas ja kuivõrd erineva meelelaadiga võiksid olla inimesed, kes elavad mägede rüpes või on tasandike tuulte tõugata? Mismoodi nad mõtlevad? Või kuidas mõjub selline kodulinn? Hooned? Pargid?
Tegime tõhusa bussitiiru linna vahel.
Ahhetasime kogu raha eest ja sukeldusime siis kohalikesse kaubakeskustesse. Märksõna kingad. Deichmann. Choo ega Blahnik see pole, aga kapitaalselt taskukohased ja lahedad nahkjalavarjud. Chodova Plana kahe päeva sisseostude järel otsustasime, et saame rahulikul Toila uue kaupluse riiulid rikkalikult täita. Poe nimeks sab „King & Õlu“.
Tiit hankis Toila SPAle paar potentsiaalset turisti Penny Marketist. Seisnud kaks vene meest nördinud nägudega õlleleti ees ja kahjatsenud kurval häälel, et Chodovari tumedat polegi poes saada. Tiit võttis meestel nööbist kinni, pilgutas silma ja teatas, et tosina kilomeetri kaugusel on Chodovari vabrikupoes miljon liitrit tumedat müügil. Saime vuntsidega veel oma ajutises kodulinnas kokku, mina jagasin Toila brošüüre ja laiali läksime sõpradena. Küllap Toilas kohtume.

Aga pärastlõunal vahetasime Annaga, õllevanni padujumaldajaga, protseduurid ära, ja mina sain veel ühe mähise ja massaaži. Nüüd oli mähkijaks õnneks üks kena tädi. Ja masseerijaks ka kena tädi. Kuidagi kahekaupa tehakse neid hooldusi- neis kabinettides, kuhu mina sattusin, oli igal pool kaks massaažilauda. Muide, teine massöör samas ruumis oli pikk hallipäine mees, keda oleksin kangesti kapten Glossiks hüüda tahtnud. Ehkki ma mainitud kangelasest mitte midagi peale nime ei mäleta. Aga ta oli seda sorti, et ta pealkiri võiks olla kapten Gloss. Teise päeva protseduurid said 10-st 12 punkti. Nagu OMG!

Linnakese pulss lööb Chodovari õlletehases http://www.chodovar.cz/ . Your beer wellness land. Vabriku juurde kuulub õlut-mitte-meenutav-hõng, karm noorgiid (kes oli kahtlemata eilse ettekandja evil twin sister). Oh, see giid pälvib ikka mõne rea. Nüüd olen temast ohutus kauguses. Esimese palavat põlgust väljendava pilgu teenisin temalt siis, kui selgus, et hotellist oli ilmselt ütlemata jäänud, et meie kaheksaline seltskond ka õllevabriku ekskursioonil osalema peaks. Pilk oli põlastav, ma ütlen. Uudishimulike grupp õllevabriku territooriumil koosnes peamiselt sakslastest, meie olime ja siis veel kaks tšehhi. Noorgiid rääkis põhjendamatult veidra intonatsiooniga. Laused jäid lõpus õhku rippuma. Suurema jutu oma õhus rippuvate lausetega rääkis ta tšehhi keeles, väikses sutsaka tegi raskesti arusaadavas saksa keeles. Kui mõni saksa- või venekeelne inimene omavahel natuke tagareas puhtast igavusest sotsiaalseks läks, katkestas karm noorik järsult oma jutu, ristas käed, lasi end puusast lõnksu ja jõllitas ilmse halvakspanuga kurjategijat. Jõllitas, kehakeelega mõista andes, et kogu grupp peaks verbaal-nahaali kuidagigi karistada püüdma. Kui vabrikul tiir peal ja puhtast hirmust õllekraani juures degusteerimine tehtud (vastumeelselt, kurja giidi pilk topsi põletamas), ei olnud see vist pelgalt minu ettekujutuse vili, et kuulsin kergendusohet õllevabriku rasketest raudväravatest tagasi vabadusse murdvate turistide huulil.
Hotelli kõrval on Chodovari nö vabrikupood. Ainult sealt saab osta näiteks tumedat Chodovari õlut, mida tavapäraselt ainult restoranidesse ja pubidesse tarnitakse. Aga muuhulgas on letil õllehõngulised ihuhoolduse vahendid, šampoonist vanniõlini.