26.5.10

Välismaal vol 1

Ugala kohvikuõhtu läks nii pikale, et enne 6.55 Viljandi-Pärnu bussi polnud mõtet kotile kobida. Vaatasime hoopis nn romantilisi komöödiaid. Olles bussijuhilt igaks juhuks pärast pileti ostmist bussi tagaotsast hüüdes kontrollinud, et kas ostsin ikka pileti Pärnusse, sain rahuliku südamega uinuda. Ärkasin Reiul.

Eesti
Saime kambaga Tervise juures kokku. Kõik tundusid nii reipad. Minul õnnestu Pärnu-Ikla ots maha magada.

Läti
Ma loodan, et kõigil oli meeleolukas reis. Mina magasin. Ahaa, vahepeal oli Statoili-peatus. Äärmiselt kena noormees oli teenindajaks. Mart Juure moodi mõeldes: ma oleks tahtnud ta sülle võtta.

Leedu
Minus ärkas grupijuht. Ma ise ärkasin ka. Otsustasin oma reisikaaslastele Leedu agro-turismi teemat tutvustada. Leedukad pärinevad teadupoolest Transilvaania sisserändajatest ja Jaapani küüditatuist (esimene nende poolt asustatud koht Leedus oli spetsialistide arvates Šakiai). Nende järeltulijad, leedukad, on kõvad maaharijad. Nad kasvatavad hiiglaslikke mustikaid ja kohutavaid lihasööjaid lambaid. Nägime põldudel valgeid palle, tooreid mustikaid. Need valmivad umbes juuli keskpaigas. Enne koristusaega on kohalikel mustikakasvatajatel jõudeaeg. Siis käiakse kiigel ja tehakse hobikorras elektrit. Aga kui kätte jõuab, veeretatakse mustikad suurtesse tsisternidesse ja müüakse kasudega Molvaaniasse ja Korea-Pärsiasse. Kui mustikad on kasudega maha müüdud, kogunevad mehed suurte kärbseseente ümber ja laulavad muistsetele viisidele kohandatud šlaagreid mustikakasvatajate raskest elust.
Antonio Gaudi olla kunagi Leedus resideerinud. Nägime nii mõndagi maja, mille laineline katus reetis kuulsa kunstniku kohalolekut. Asjatundmatud kaasreisijad katsusid küll selgeks teha, et tegu on lihtsalt vanade, viltuvajunud osmikega, aga no ei ole mõtet vaielda. Laineline arhitektuur on ainuomane ülalnimetatud loovpersoonile. Äärmisel juhul võis tegu olla muidugi ka Friedensreich Hundertwasseriga. Aga vaevalt.
Statoilid on võrratud, muidugi. Kohv on kindlalt hea. Teenindaja oleks hea meelega sülle võtnud.

Poola
Õitsvad rapsipõllud on nii ilusad.
Wojchiech.. väga, väga keeruline on nende susisevatega, ühtegi sellist keelt ei oska, sestap pole mingit loogikat minu jaoks. Võtan vabalt. Hääldan oma parima sisetunde järgi, hoolega bluffides. Jõudsime hotelli eile õhtul pärast mõõdukat Augustowis keerutamist ja paljude toredate poolakatega suhtlemist. Pool inimest kümnes soostus minuga inglise keelt purssima, vene keele peale susiseti midagi, saksa keel aitas kõige rohkem.
Hotelli leidsime suurema vaevaga metsa seest üles. Ja ahhetasime. Alates Augustowist oli tee aina muutunud- asfaltteest sai metsatee, metsateest lehmarada. Ja kui rada lõppes, seisis seal selge veega järve rannal, männimetsa all kena hotell. Õhk oli soe, päike praadis veel õhtul kella 18 paiku. Käisime tiiru ümber maja ja piilusime paadisillalt järvevett. Kohtasime intelligentseid loomi- kägu kukkus eesti keeles ja kass sai ka eestikeelsest kssksskss-ist aru. (Ma ei kirjutanud meelega „kiss-kiss-kiss“...see on juba mingi muu keel).
Peale hapniku manustamist ja koibade sirutamist läksime ujuma. Tahaks kohe lähemalt Poola hotellidele tärnide omistamise kriteeriumitega tutvuda. Natuke kahtlustan, et tähed polnud antud nii nagu Eestis, spaale, vaid klassikaliselt, hotellile. Vaieldamatult vastas hotelli osa nõudmistele. Spaa olemasolu tuvastamine oli keeruline. Kas tähtede kombinatsioon SPA kirjutatakse siis hotelli nime kõrvale, kui majas on saun ja bassein?
Ma olen nii mõnusas meeleolus praegu, sellepärast söögist kirjutama ei hakka. Niipalju ehk, et kui Epuga hommikusöögile läksime, siis jäime nõutult rootsi laua ette seisma. Seal oli hooletu elegantsiga laotatud lina, klaasid, marmiit. Jõllitasime natuke aega, siis tuli üks teenindaja, kes teatas, et hommikusöök serveeritakse taldrikul. Küsis, et kas soovime mune ja soositšeid. Keeldusime viisakalt, ent kindlalt. Siis toodi meile staadioni suurune taldrik, millel oli valik vürtsikaid vorste, natuke juustu, kaks viilu värsket kurki, neli tomatisektorit ja võikuubik. Korvikeses oli kaks seibi saibi ja natuke saia. Kohvi oli kahjuks vaid pool tassitäit. Aga küsimise peale sai õnneks kohvi juurde. Miniatuursed piimakannukesed, mis kohvitassiga koos serveeriti, olid väga nunnud. Ahjaa, maisihelbeid toodi ka, kõrvale pakuti sooja vahutavat piima. Ah, tegelikult oli täitsa tore. Tagasiteel tuleme samasse hotelli veel üheks ööks.
Muide, hotelli parklas oli neli autot. Parkimine maksis 15 zlotti. Peale meie oli majas vist veel vaid viis inimest, rohkem kedagi liikumas ei näinud.
JATKUU...