18.7.10

Elu õied vol 3

Istusime suvka köögis, sõime Leenu ja lastega ausalt välja teenitud õhtupoolikusööki. Sven küsis, et kas me veini ka tahame. Joosu, nagu oleks ainult tema poole pöördutud, vastas : "Mina praegu ei taha. Aga emme teeb mulle ikka viinasokke küll mõnikord."
---
5-aastase küsimused (millele vastamata jätmine ei tule kõne allagi): kes on alfa-isane? mis on vaba hing?

9.7.10

Välismaa vol 3




















(Leidsime Tšehhi klaasimeistrite harjutuskoja ka üles- ühe kaubanduskeskuse juures oli sammas täitsa olemas. Suitsukoni oli ka see, vaatasin järele)


Chodova Plana-Karlovy Vary (Tšehhi)
Km: u 60, Carmen: fantastiline topograafiline idioot, vedas meid läbi superilusate metsade
ilm: päikseline, u 20 C
Päeva raamat: Stalini lehmad,
Päeva fraas: Z technických důvodů zavřeno. (Tehnilistel põhjustel suletud)
Päeva keelemurdja: Pan kaplan v kapli plakal. (Kaplan nuttis kabelis)
Päeva kasutamata jäänud fraas: Nemůžu se dočkat, až tě zase uvidím. (Ei jõua ära oodata, mil sind taas näen)


Hommikul seisis Are nõutult bussi pakiruumi juures, sügas kukalt ja katsus kalkuleerida, et kuidas oleks võimalik mahutada meie sisseostude juurde ka natuke isiklikke asju, mida olime lolli peaga nädalaks kaasa pakkinud. Naispere nõudis nimelt, et võetagu nende südamevalu ja leevendatagu seda rahutust kõigi nende kingade pärast, millele eelmisel päeval Mariánské Lázněs silm peale pandud sai. Otsustasime korraldada kiire rahustava poodlemise. Kui me oma elu ajal neid kingi ära kanda ei suuda, siis saame alati butiigi „King & Õlu“ allahinnatud kaupade letti täiendada. Kuna meel oli magama pandud raha tõttu leebe, lubasime Carmenil endale lahkel teed näidata.
Ja ta näitas. Me natuke kahtlesime, et kas see on kiireim variant, kuidas Karlovy Varysse sõita, aga kuna mööda libisev maastik oli lausa liiga ilus, siis pääses Carmen sel korral meie nöögetest. Mets, mets, tuhat korda mets. Me sõitsime ilmselt üle mäe, siksakitasime igatahes päris korralikult. Ei mäletagi päriselt, millal ma metsas nii palju ahhetasin. Ega mäleta, millal ma viimati teisi inimesi ahhetama sundisin. Meid ümbritsesid kõrged-kõrged kuused. Hõbehall vurises tasakesi ebamaises rohelises valguses. Kui mõni näkk või külm-puujalg oleks põõsast piilunud, poleks ma mitte kulmugi kergitanud. Muinasjutuline sõit. Metsaalune oli nii eeskujulikult hooldatud, et seal oleks võinud Carrie Bradshaw oma seksi ja linnaga kordagi koperdamata hõljuda. All orus vilksatasid väikesed idüllilised puhkemajakesed. Oravad ja metssead laulsid halleluujat.

Karlovy Vary. Meie hotell oli väga kesklinnas, otse selle tänava ääres, kus tavalistest inimestest saavad täisväärtuslikud turistid, kelle teadvusest kaob teadmine ületundidest, higist, verest ja pisaraist, mille hinnaga on teenitud kogu see raha, mida nüüd arutult veidrate suveniiride eest paremale ja vasakule loobitakse.
Thermal hotell paistis väljast täitsa tore. Aga interjöör tekitas kujutluse 1979 aastal hüljatud Virust. 14-korruselise maja neljast liftist kahe töötava (remont!) põrandat puhastati ilmselt viimati Jan Husi päevil. Õnneks oli tuba üsna puhas.
Kõik kohe koikusid kätte ei saanud, sest olime suts liiga vara kohal, aga me ei heitunud loomulikult. Läksime hoopis linna peale kolama. Olin kodutööd teinud. Internetist sain teada, et Karlovy Vary kõige kõvemad suveniirid on teatud kuurortvahvlid, mida on sama retsepti järgi küpsetatud paarsada aastat ja muidugi Moseri kristall. Esimesed olid jõukohane lugu. 22 Tšehhi krooni 6ne pakk vahvleid. Nohu! Ostisn kohe kotitäie. Hiljem selgus, et meil oli algaja õnne- see oli ainus koht, kus 22 CZK küsiti. Kõrgeim hind, mida nägin, oli napilt enne Tšehhist välja sõitmist mingis bensukas- 65 CZK.
Aga no kristalli hinnad (isegi, kui oleks tundnud hullu vajadust kristalli järgi) võtsid kepsu nõrgaks. Hullumaja. Las olla see Moser seal. Ja las need miljonid vene persoonid ostavad endale lühtreid kokku.

Kondasime turistitänaval, kus ühes ääres olid vaba õhu käes väikesed hiinlased kõikvõimalikku kraami müümas- klaasist jäneseid, punaste silmade vilkumisega markeeritud naerunõidasid, fajansskarbikesi ja kõige mõttetumaid asju, mida ettegi kujutada ei oska.

Hotelli naastes tegime väikese lükke- ostsime oma ennastsalgavale ja orienteerumisvõimelisele bussijuhile tänutäheks massaaži. Selleks, et õige müügikoht välja selgitada, oli ilmselt mingi private joke välja mõeldud kohalike poolt. Mitme erineva inimese antud juhiste järgi selles kolossis õige müügipunkt välja selgitamiseks pidi päris korralikult aju hallollust ekspluateerima. Viimane abivalmis teenindaja viis mu siis lausa kättpidi õigesse kohta. Võlukunstiministeeriumile väärilises liftis, mis sõitis horisontaalsel trajektooril, oli pisut aega vestlemiseks. Minu küsimusele nende põhiklientide kohta vastas naine, et mõni aeg tagasi olid kuurorti külaliselt valdavalt sakslased, aga sellest ajast, kui venelased enda jaoks Karlovy Vary avastasid, on sakslased kadunud. (Mitte midagi kriminaalset, olen kindel. Lihtsalt kultuuriline sobimatus, arvan). Peale venelaste on ka väga palju araablasi. Igatahes Thermal hotell oli neid paksult täis küll. Liftisõit selja taga, jalutasime veel mööda pikka koridori. Tšehhitar viipas aknast paistvate majade poole ja ütles kibedalt, et vaata, need majad on kõik venelaste poolt ära ostetud. Ilmselt kahetses ta siiski natuke oma avameelsust, sest olin ma ju lõppude lõpuks võhivõõras, omaleiutatud inglise keele grammatikat kasutav väljamaalane. Ta lausus lõpus, et ta ise nii teravalt seda venelaste probleemi ei tunneta, aga tema ema, kes liiga hästi 1968. aastat mäletab, on küll tänaseni sapine.


Õhtul käisime natuke ujumas ka. Väga paljude ujumiskohtadega Karlovy Vary kuuldavasti kiidelda ei saa, aga õnneks oli meie hotelli kõrval väliujula. Ilm oli ka peaaegu sobiv. Võib olla natuke jahedavõitu, aga killuke päikest eksis sinisesse vette ikka ka aeg-ajalt ära. Pärast ujumist oli mõnus tunne. Nagu oleks sporti teinud. Või midagi.


Õhtusöögil olime oma poolpansioni kaardikestega. Mis tähendas automaatselt seina ääres istumist, ei mingit vaadet aknast. (Hommikusöögil saime klassivahet tunda, kui akna all olevatel laudadel ootas „neid“ kliente praetaldrikutäied maasikaid. Meie saime sellest vaid unistada  )Söök oli talutav. Mina omnivoorina ei ole muidugi teab mis hindaja. Aga ma mõtisklesin turistifenomeni üle- kui muidu on õhtusöök hall, „talutav“, suhteliselt mitte-midagi-ütlev, aga marmiidis on ühel alusel mõned tükid kustutuskummilaadset (väidetavalt) kala ja seal kohal silt „shark“, siis ilmselt jätab puhkaja kodus mainimata tegelikud tunded kogu õhtusöögi suhtes, kuid ütleb kindlasti, et voh! seal oli õhtusöögiks haikala! Nihuke koht! Ja turundus ongi tehtud.


Hommikul võtsime Epuga teise poole turistitänavast ette. Juba eelmisel päeval hakkasid meile silma tuhandetes kioskites müüdavad mustmiljonid kannukesed. Aru me ei taibanud, et mis pagana kopsikud need on. Kannukesed olid eri suuruses, erinevates värvides...mida iganes. Kuna olime eelmise linnatiiru teinud teisel pool, kus mineraalvee allikaid polnud, siis polnud me näinud inimesi, kes kannu sangast juues oleks mõtted õigesse suunda juhatanud. Ühel hetkel saime igatahes aru, et kannud on Karlovy Vary väisajate must be meene. Ostsime endale ka kannud ja läksime allikale võluvett hankima. Tjah, oli teine natuke mädamuna maitsega soe vesi. Otsustasime olla täisverelised kuurortvurled ja jalutasime väärikal sammul, lonksates teadja näoga kannu sangast sõõmhaaval tervisevett. Ma ei tea, kuidas Epp, aga mind valdas selline imeline salaseltslase tunne. Nagu asjassepühendatu või nii. Et käin selle kannukesega nagu tuhanded teised vandeseltslased sel päikselisel palmidega tänaval. Lugesin tänaval infotahvlilt, et vesi aidata sadade tõbede, muuhulgas podagra ja vähi vastu. Pärast, hotelli lobby-baaris Are ja Tiiduga organismi kohviga järele aidates, kiitlesin oma värske turistiteoga. Tiit küsis seepeale süütu häälega (vist oli natuke kaastundlik ka), et kas ma tea, et see vesi mõjub laksatiivselt? Mitte, et tahaksin väga detailseks minna, aga tõe huvides pean möönma, et pagana laksatiivne lugu oli küll. Õnneks mitte liiga kaua :). Öö oli täis unenägusid nagu alati. Hommikul lahendasime puslet bussi pakiruumis- isiklike, kaasavõetud asjade ja kokku ostetud kraami tükid ei tahtnud enam kuidagi klappida. Aga meie võit. Praha ootas.