3.11.09

Muljed

Esimene, eilsest õhtust. Võtsin Aadu käevangu ja läksime õhtust jalatõstmistiiru tegema. Meie maja juurest algab kohe metsatee. Ja see oli eile nagu mingis võlumuinasjutus, meelitas kujale kolama. Aadu oleks küll tahtnud pikemalt turvalises õuelambi valgusvihus Berta jälgi uurida, aga veensin teda minuga metsa tulema. Kasutasin äraspidist psühholoogiat. Ütlesin Aadule, et küllap oleks julgem, jah, siia maja juurde jääda. Kindlasti on metsas kollid ja üksking-puujalad ja igasugused pultokid. Selle peale viskas Aadu kõrvad uhkelt seljale ja marssis, rind ees, metsa.
...
Kõndisime Aaduga mööda klirisevaid vahtralehti nagu püüne pääl. Nii helge oli olla. Nii valge oli olla. Täiskuu rippus puude kohal nagu pannkookide pealik. Kujutlesin, kuidas meie graatsilist õhtupromeneerimist saadavad tuhanded pilgud pisut pimedamast võpsikust- cream-silmad ja vildist jänesed istuvad koos nagu vennad ja mutionu kaisutab vihmaussi.
...


Teine. Eilsest õhtust.
Ma olen igasuguseid asju teinud, aga need on niii salajased, et ma ei saa kiidelda. Kaua võib?!?

5 comments:

  1. õnneks meis ei tekkinud mitte mingisugust uudishimu...isegi mitte klirisevat...;)

    ReplyDelete
  2. mina ka lasen huulil ükskõikset vilet ja ei mingi uudishimu raasugi:D
    ja....ma armastan metsamuinasjutte:))

    ReplyDelete
  3. Ma nüüd ka kujutan muudkui ette terve tänase õhta, et kuidas need cream-silmad ja vildist jänesed...
    Ja uudishimu ei vaeva üldse. Ei. Üldsegi mitte. Punkt.

    ReplyDelete
  4. mina tahan aga kohe teada - lao aga lagedale, mida sa toimetad seal!!!

    ReplyDelete