8.2.10

Kui ma alles noor veel olin

Ühel kenamat sorti päeval läks meenutamiseks ja siis tuli meelde seik algklassipäevilt. Osa fakte võivad ajafaktorist mõjutatuina pii-iisut moonutatud olla. Aga põhimõtteliselt oli lugu järgmine.

Moodustasime Holger Puki "Rohelised maskid" raamatust tiivustatuina oma samanimelise
rühmituse.
Sisse seadsime end aleviku ainsa viiekorruselise maja pööningul. Age ema (võib-olla Age ise, ta oli osav neis asjus) õmbles meile väikeste valgete lilledega salatirohelised maskid. Aleviku vahel me neid loomulikult kanda ei saanud, sest mida meist muidu arvatud oleks?!? Ja samas...me oleksime end ju reetnud. Küll olid need meil käepärast, et kui aktsiooniks oleks läinud, oleks kõik absoluutselt perfektne olnud.
Varustusse kuulusid ka väike must märkmik ja kustutuskummist tehtud tempel, millele olid lõigatud kurjakuulutavad L ja R. Looduse Rikkuja.
Eelpool mainitud pööningu ainus valgusallikas oli A4 suurune aknake. Selle tõttu oli meil lukse napilt käes. Pahatihti oli klaasruuduke paksult tuvisid täis, kes oma ruumalaga viimasegi valgusepiisa röövisid, aga kuna meie olime looduse kaitsjad, pidime arvestama ka lindude õigustega.
Aeg-ajalt põrkusime sellele, et olime ise tagaotsitavateks kuulutatud. Rubriik: rahurikkujad. RR. Nimelt kobistasime omi asju ajades pööningul, seega kellegi toa lael. Ma keeldun uskumast, et oskasime arvestada teiste kodanike vaikusevajadusega.
Pisikesest aknaruudust saime valvata potentsiaalset looduserikkujat. Ühte tädikest. Tegelikult oli ta ainus, keda me jälgida saime, sest aken oli sedavõrd pisike, et mujale me sealt ei näinud. Tädi kahjuks midagi kriminaalset korda ei saatnud. Vähemalt meie silme all mitte.
Küll oli meil üks kahtlusalune. Temast on tänaseks saanud ühe valla vanem. Me olime üsna kindlad, et üsna tõenäoliselt tallab ta abituid sipelgaid. Kümneid kordi kuivas templivärv kummitähtedel, kui me LR tähti poisi peale lüüa kavatsesime, aga plaan luhta läks. Meie plaani ilu tumestas ka see, et tal meile teadaolevalt seanahast portfelli polnud. Oleks kordi uhkem lugu olnud, kui oleksime saanud nagu raamatus, oma trahvitähed just seanahast portfellile lüüa. Nagu raamatus.
Lõppkokkuvõttes jäi tempel löömata. Meie kuulsusrikas looduskaitsjate punt läks laiali, kui keegi meie peakorteri ära reostas.
Jäid vaid aated :) Ja lõbus lugu.

3 comments:

  1. Nonäh, ma just mõtlesin, et lapspõlvemälestuste jaoks peaks ehk enesele teise blogi tegema... :)
    Sul mask on alles?

    ReplyDelete
  2. maräägin,Anakonda,et Sulle maskid sobivad ja parukad...ja mütsid...juba väiksest peale,nagu selgus...
    a teeks maskid ,mis...???

    ReplyDelete
  3. tänaseks oleme tuvastanud, et Sulle passivad ka pardinokk, hõbejuuksed ja seakärss. Flirdi kaameraga ja ära unusta Sinagi enale papusid tegemast!

    ReplyDelete