8.6.10

Välismaal vol 2

Augustow (Poola)- Kroměříž (Tšehhi)
894 km, 16 h, 1000 teeremonti, keskmine kiirus -6 km/h, Carmen täiesti segaduses (meie navigatsiooni-jumalanna), päike, õhutemperatuur ei läinud korda
Päeva fraas: Držet (někomu) palce. (Kellelegi pöialt hoidma)
Päeva raamat: Noorkuu

Šokk. Olime just Tšehhi piirile jõudmas, kui helistati, et isaga juhtus õnnetus. Olin piiri ületades paras kivikuju. Poola piirivalvurid tahtsid meie dokumente näha, olid väga viisakad vist ka. Ega ma suurt ei adunud.
Kroměříži linna jõudsime kella 1 paiku öösel. Hotell oli väga armas, unine teenindaja ka. Kroměřížis ei näinud kahjuks peale abivalmite politseinike, kes meid hotelli eskortisid ja hotelli imekena hoovi, muud midagi. Väidetavalt peaks selles linnas asuma UNESCO nimistusse kuuluv piiskopiloss ja park. Asjaoludest johtuvalt pidime meie leppima vaid selle fakti teadmisega. Loodan, et ka piiskopi ajal olid linnas sama sõbralikud politseimehed, kes hilja peale jäänud vurlesid viisakalt küünarnukist toetades mööda uulitsarägastikke öömajani minna aitasid.
Hommikusöök tekitas tuttava Saksamaal olemise tunde. Paanika koduste pärast kestis, sestap polnud ma vist suurem asi kaaslane. Meie inimesed olid väga toetavad, selle eest neile suur-suur tänu.

Kroměříž-Chodova Plana
418 km (kiirteed Brno ja Praha kandis), keskmine kiirus 120 km/h, Carmen enam-vähem talutav, päike, 20 C, salakavala külma nüansiga tuul, Eurovisiooni 1.poolfinaali: 1
Päeva fraas: Dám si jedno pivo prosím. (loe Raivo Järvi häälega: Paaalun muulllleee üks õõõõluuu!)
Päeva raamat: Baby Jane

Natuke selline tunne hakkas tekkima nagu oleksime ometigi lennanud. Eelmise päeva venimisega võrreldes olid kuppelmaastiku kiirteed lausa lust ja lillepidu. Kõrvad käisid lukku ja lahti nagu ise tahtsid. Bussi aknast paistis tšehhivooremaa. Justkui oleks hiidnaine Kreonta laotanud oma kollase-rohelise-pruunikirju lapiseeliku Lõuna-Eesti kuplitele ja kuplikestele. Ainult nats suuremad mäemügarikud olid.

Chodova Plana on pisike vaikne linnake, elanikke pisut alla 2000. Meie hotelli nimi oli U Sladka. Kodune, saksapärane (ma ei tea veel, mis võiks olla tšehhipärane, sestap võrdlen teadaolevaga), hubane, ilusa siseõuega. Krohvitud seinad ja täispuidust mööbel. Administraator rääkis arusaadavat saksa keelt. Ainult õige vähe ladusamini vestles ta tšehhi keeles. Paiskasime oma tšumadanid tuppa ja läksime Epuga linna peale laiama. Kontrollisime korralikult hotelli hoovi, kiikasime kõrval asuvat kirikut, avastasime mustmiljoni krooksuva konnaga tiigi, poodlesime kohalikus mikromarketis, tuhnisime viieseid õnnekombinatsioone otsides läbi pooled Chodova Plana sirelipõõsastest.
Öösel selgitasime vaatluse teel ja teravate kõrvade abil välja, et krookstiik oli lausa meie akende all. Kirikukella kuulsime ka ohtralt- veerandtundi tähistati ühe, pooltundi kahe, kolmveerandtundi kolme pauguga. Täistunnil sai nautida lausa nelja kolakat. Ja et ajamääramine ikka lausa lihtne oleks, siis virutati takkapihta veel nii palju kõmakaid kui mitu tundi täitus. Südaöö oli puhas ajee! Hommikul rääkis Tiit meile kohalikest varesesuurustest mesilastest, kes krooksuvad. Nemad kasutavat oma lennutrajektoori sättimiseks taevatähtede abi, aga õnnetul kombel olla just täpselt nende lennutee keskele püstitatud kirik. Nüüd põrkavad vaesed elajad iga kord korjele lennates vastu kirikutorni. Et kas me kuulsime öösel?

U Sladka majutuspaketi rosin oli kahtlemata võimalus õlleprotseduurideks. Jajaa, degusteerimine on nohu. Köömes. Sihvka. Aga kuum humalamähis? Õllemassaaž? Mmmm...Esimesel päeval oli mulle määratud mähis pluss massaaž. 0-korrusel, savikrohviga viimistletud õllekarva ruumis, ootas meid väikene õllevanamees, kes loodetavasti oli oma elus juba mõndagi näinud ja seetõttu karastunud. Minu meelest oli ta ka õige pisut švipsis , aga see TÕESTI võis mulle ainult nii tunduda. Koorisin ennast paljaks ja heitsin end kuumale humalasodile. Väikene õllevanamees mässis mu kilesse ja ütles, et magatagu nüüd rahulikult 20 minutit. Ma tõesti magasin. Pärast uhasin duši all möksi seljalt maha ja väikene õllevanamees tegi üsna hea massaaži.
Teised võtsid õllevanni. Kes käis, see kiitis.

Õhtusöök oli kalju sees asuvas restoranis. Klaustrofoobikutel on vist suts keeruline nii kaugele kivvi minna, aga restoran oli üsna avar. Nii et kui pidevalt endale ei meenuta (laest pudenev kivitolm natuke segas mitte-meenutamise juures), et istud maapõues, siis on üsna okei olla. Jap. Avarus oligi kõige lahedam selle restorani juures. Teenindajatel oli võib-olla „laida teenindajat“ kampaania, aga kliente sellest ei teavitatud kahjuks. Tellimuse pidi esitama kolme sekundi jooksul menüüde lauale potsatamisest alates. Roogade kohta täpsustamine ja nõmedate küsimuste esitamine oli rangelt keelatud. Mul on siiralt hea meel, et Dianal jäi nina pähe,
kui rahvarõivais kühmus hapu näoga neiukõnõ tema taldriku laualt rabas. See neiuke oli päriselt ka päris jube. Kartsin teda tõeliselt. Pärast juurdlesin, et ehk põlgasid teenindajad ainult meid? Nagu vaeseid, kes tulid oma poolpansioni kupongikesega, ja tellisid ainult õlut juurde? Vahepeal kahtlustas keegi meie seltskonnast ühte teenindajat irve näole manamises, aga ma arvasin, et küllap oli see valugrimass vms.

2.Chodovar Plana päev (ma kirjutasin alguses „Chodova päev“, aga mõtlesin siis, et annan mõnele mõni tšehhile voli vabalt näiteks öelda Toila asemel Toi)
Meeldivalt vähe kilomeetreid, 20 C, päike, Carmen: lustakas, konnade krookse: 18 309745814, kirikukellade lööke: 5870230586, õlleseepe: 5
Päeva fraas: Kolik to stojí? (Kui palju see maksab?)
Päeva keelemurdja: Strč prst skrz krk. (Torka oma sõrm läbi kurgu)

Teisel päeval käisime õllepudelikorgiviske kaugusel asuvas Mariánské Lázněs (Marienbad sks). Oh, milline linn! Juurdlesin, et kas ja kuivõrd erineva meelelaadiga võiksid olla inimesed, kes elavad mägede rüpes või on tasandike tuulte tõugata? Mismoodi nad mõtlevad? Või kuidas mõjub selline kodulinn? Hooned? Pargid?
Tegime tõhusa bussitiiru linna vahel.
Ahhetasime kogu raha eest ja sukeldusime siis kohalikesse kaubakeskustesse. Märksõna kingad. Deichmann. Choo ega Blahnik see pole, aga kapitaalselt taskukohased ja lahedad nahkjalavarjud. Chodova Plana kahe päeva sisseostude järel otsustasime, et saame rahulikul Toila uue kaupluse riiulid rikkalikult täita. Poe nimeks sab „King & Õlu“.
Tiit hankis Toila SPAle paar potentsiaalset turisti Penny Marketist. Seisnud kaks vene meest nördinud nägudega õlleleti ees ja kahjatsenud kurval häälel, et Chodovari tumedat polegi poes saada. Tiit võttis meestel nööbist kinni, pilgutas silma ja teatas, et tosina kilomeetri kaugusel on Chodovari vabrikupoes miljon liitrit tumedat müügil. Saime vuntsidega veel oma ajutises kodulinnas kokku, mina jagasin Toila brošüüre ja laiali läksime sõpradena. Küllap Toilas kohtume.

Aga pärastlõunal vahetasime Annaga, õllevanni padujumaldajaga, protseduurid ära, ja mina sain veel ühe mähise ja massaaži. Nüüd oli mähkijaks õnneks üks kena tädi. Ja masseerijaks ka kena tädi. Kuidagi kahekaupa tehakse neid hooldusi- neis kabinettides, kuhu mina sattusin, oli igal pool kaks massaažilauda. Muide, teine massöör samas ruumis oli pikk hallipäine mees, keda oleksin kangesti kapten Glossiks hüüda tahtnud. Ehkki ma mainitud kangelasest mitte midagi peale nime ei mäleta. Aga ta oli seda sorti, et ta pealkiri võiks olla kapten Gloss. Teise päeva protseduurid said 10-st 12 punkti. Nagu OMG!

Linnakese pulss lööb Chodovari õlletehases http://www.chodovar.cz/ . Your beer wellness land. Vabriku juurde kuulub õlut-mitte-meenutav-hõng, karm noorgiid (kes oli kahtlemata eilse ettekandja evil twin sister). Oh, see giid pälvib ikka mõne rea. Nüüd olen temast ohutus kauguses. Esimese palavat põlgust väljendava pilgu teenisin temalt siis, kui selgus, et hotellist oli ilmselt ütlemata jäänud, et meie kaheksaline seltskond ka õllevabriku ekskursioonil osalema peaks. Pilk oli põlastav, ma ütlen. Uudishimulike grupp õllevabriku territooriumil koosnes peamiselt sakslastest, meie olime ja siis veel kaks tšehhi. Noorgiid rääkis põhjendamatult veidra intonatsiooniga. Laused jäid lõpus õhku rippuma. Suurema jutu oma õhus rippuvate lausetega rääkis ta tšehhi keeles, väikses sutsaka tegi raskesti arusaadavas saksa keeles. Kui mõni saksa- või venekeelne inimene omavahel natuke tagareas puhtast igavusest sotsiaalseks läks, katkestas karm noorik järsult oma jutu, ristas käed, lasi end puusast lõnksu ja jõllitas ilmse halvakspanuga kurjategijat. Jõllitas, kehakeelega mõista andes, et kogu grupp peaks verbaal-nahaali kuidagigi karistada püüdma. Kui vabrikul tiir peal ja puhtast hirmust õllekraani juures degusteerimine tehtud (vastumeelselt, kurja giidi pilk topsi põletamas), ei olnud see vist pelgalt minu ettekujutuse vili, et kuulsin kergendusohet õllevabriku rasketest raudväravatest tagasi vabadusse murdvate turistide huulil.
Hotelli kõrval on Chodovari nö vabrikupood. Ainult sealt saab osta näiteks tumedat Chodovari õlut, mida tavapäraselt ainult restoranidesse ja pubidesse tarnitakse. Aga muuhulgas on letil õllehõngulised ihuhoolduse vahendid, šampoonist vanniõlini.

5 comments:

  1. Kas ma siis saan ka Tšehhi minna ja kõike seda samavõrd nautida, kui ma õlut ei joo?

    ReplyDelete
  2. oijah kui tore reisipäävik:)
    muide Hans Gloss - minu meesideaal alates titeaastatest (Hans on ju ka Hansu nimi nüüd:D) no selline mees....mmuah!
    see õllevabriku jutt tuleb kuidagi tuttavlik ette (ma ju ka 5 aastat õllevabrikut orjand)- aga giidipähh oli teil küll juba:(
    kas tuleb veel järge?
    kas .....tahaks sind juba näpuga katsuda...:D

    ReplyDelete
  3. st giidipähh oli JUBE, mitte juba:D

    ReplyDelete
  4. Millal see Toila uus pood avatasse...kirjutusjumalanna...

    ReplyDelete