http://susan-fama.blogspot.com
Klaas, see nurgeline on olemas. Vanaisa oma. Hmm, kaks klaasi jahu, jah. Olgu. Paned klaasi suure kausi põhjale seisma. Igaks juhuks noh, et kui sealt jahukotist mõõduklaasi valatavast püülist peaks mõni helbeke lauale pudisema. Siis valad kogemata esimese sahmaka klaasist mööda. Patsahkami helbekesi, kui väga täpne olla. Ja üritad siis mõõta teise klaasi pisut vähem jahu. Ja siis tuleb mängu väike relatiivsus- kotti selle helbetilgaga kappi tagasi panna on narr, aga ülejäänud jahu juurde kaussi kallatuna on see tohutu ports. Ei taha narrilt käituda. Kott saab helbetumaks.
Et siis peab ju ka küpsetuspulbrit sipa rohkem panema. Paned ühe lusikatäie asemel kaks. Ja keefiri ka natuke rohkem. Et muidu mekib kukkel pärast nagu tunamullune PVA liim. Seda ei tohi juhtuda lasta.
Kõik see aeg kostab teisest toast ühe hiti imede kogumikult niisuguseid hitte, et luulupsadi-kuldkingadi.
Siis otsustad järsult, et kuigi autentsuse huvides peaks margariini KT või puulusikaga vahule hõõruma, võtad ikkagi mikseri. Sest õunte koorimisele ja tükeldamisele läks hea hulk aega.
Ja siis mikserdad nagu segane, rõõmus, et ei pidanud puulusikaga midagi vahule hõõruma. Ja õunakuubikud sehen. Ja. Siis. Ongi. Sügisetunne. Päral. Kui selle õunakoogi lõhn toas levima hakkab.
PS Ma proovisin vahepeal seda tülikat, ilmselt kooliärevusest arust ära kärbest ekraanilt kursorinoolega minema pühkida, aga eluk oli sama vintske vastupanija kui tüütu.
No comments:
Post a Comment