Šokijänesed

Tean, tean, mul on mingi jama jänestega. Need konkreetsed said alguse palavast augustipäevast (jah, sellel suvel oli paar palavat), kui Heikki tuli meile appi kolimise realiseerimise läbiviimist teostama. Teistele, eelkõige Kristinale palju palavat tänu siinjuures ka. Aga Heikkiga läks sedaviisi, et ma läksin rassimist empaatiliselt jälgides nii härdaks, et pakkusin talle parimat, milleks suuteline olin- tikin talle tänutäheks pükste peale jänesed! Heikki sattus hüsteeriasse, sest polnud ilmselt kunagi kuulnud, et kellelgi võiks selline temp pähe tulla. Naer kestis ja kestis. Siis otsustasin sala, et teen talle ühe või kaks sokki. Jalanumbri järgi otsustades tundus siis tõenäolisem, et teen ühe. Õnneks sain siiski kaks valmis. Trükkimine on praegu raskendatud, sest hoian mõlemaid pöidlaid, et need jänesešokid Heikkile ka jalga mahuks. 

Üks jänes on "tahan-koguaeg-Heikkiga-olla" jänes. Sellepärast on ta sokitalla alla klammerdunud (see pole lödiks astutud pikkkõrv). Ja teine eluk on pea sokiotsast sisse pistnud, sest ta tahab teada, mis sealpool sokki on.

Ma lähen nüüd Heikkit otsima. Ja sokke kätte viima. Ja need lihtsalt peavad vähemalt parajad olema. Hoiab kõik see pöial. 

Kavandil istub ka üks väike kuri haavikuemand, kes on kannalaka juures ühest lõngaotsast kinni saanud ja harutab usinasti. Aga seda segast jänesemaita ma sokile ei lasknud.