Neljas juuli. Montenegro.

Olen selle riigi nime, kui üldse, siis näiteks kaks korda elus kasutanud. Võib olla. Aga siis sai mulle ilmast, mille Myrakas korraldatud oli, kõrini. Ja paar asja kütsid mu raevukat otsustuskindlust veel ja siin ma nüüd siis olen. Sain umbes viimase koha lennukis, bookingust leidsin ühe kuurortivälise koha, vaatasin kuugelmäpsist, et sinna viib mingi tee, küllap siis leian ka transpordi. Väljalennuni oli kolm päeva. Täna hommikul, kui koerustükiga metsas jalutasin, jope kurguni kinni nööbitud, helistasin korraks oma majutuspaika, et kinnitada oma tulemist ja nende õuele peatselt saabuvat õnne. Kõne lõpuks tekkis kujutlusse pilt, et mu vestluspartneriks oli Borat ise, kes kinnitas kõiki asju jeez, jeez, kreit säksess. Kahjuks oli seal kujutluspildis ta oma neoonrohelises trussiktrikoos. Oli siiski heitumisest kaugel. Kui inimesel enam aeg ilmselt ei tule, vaid pigem läheb, siis kulub üks seiklus hästi ära. 

Siinses lennujaama passikontrollis istus noormees, keda, kui ma nii siivas poleks, oleks võinud tahta pisut põlve peal hüpitada. See elavnes Estonia peale ikka kõvasti, nägu läks laiale naerule ja küsis: „Tallinn?“. Suuremeelselt noogutasin ma talle. Läksime lahku sõpradena.
Kui olin kohvri kätte saanud ja välja astusin, koperdasin kohe Evelyni otsa. See daam, ma ütlen, oskab juba töökohti valida. Sume õhtukakskendseitse tselsiust ütlesid seda ka. Aga kuna ma olin tulnud käed taskus ja vile suul ja vaatasin, et mis nüüd saama hakkab, siis paketireisijate jaoks organiseeritud bussi juures jätsime Evelyniga lihtsalt nägemiseni ja suure turistidevoolu põhjustatud segaduse sees pessisin ma talt kavalalt välja lubaduse feissbuki kaudu kohaliku elu nippe jagada.

Neid nippe oleks mul tegelikult vaja läinud kohe, kui taksot otsima läksin. Suurepärane tsunfisüsteem andis endast märku juba siis, kui mõtlesin: „Takso“. Elegantselt inimeste vahel laveerides suundus minu poole Mõtetelugeja, kelle särgile oli kinnitatud kollane silt rahvusvaheliselt hästi tuntud sõnaga TAXI. Nimetasin talle küla nime, kuhu minna tahtsin. Osavlaveerija laskis summas suitsetavatest meestest pilgu üle, tegi mulle praegu veel tundmatuid žeste ja juba seisis minu ja mu kohvrikese ümber hinnaspetsialistide nõukogu. Arvatavasti rääkisid nad minuga mingis keeles. Igatahes püüdis dressseritud turismikõrv mingi numbritaolise sõna kinni ja ma kordasin seda numbrit küsivalt vene, inglise ja saksa keeles. Selle innuka noogutamise peale kerkis väike tuuleiil, ja mu ihu, mis oli nagu naksti unustanud õela ja tatise ilma kodus, sai tekkinud briisist veidike palavaleevendust. Aga kuna ma olin enne natuke vana hea interneti seest kohalikke hindasid uurinud, siis krimpsutasin ma selle numbri peale usinasti nägu ja võib olla urisesin ka tahtmatult. Meestemüür läks silmanähtavalt äksi täis, haistes siit ühte head kaplemist tulevat. Mina ütlesin oma hinna. Nõukogu lahvatas nutma, toetudes üksteise peale ja kaeveldes oma koduses keeles. Üks vunts teatas, et „kilometr tu evro“ ja andis oma mängupisaratega mõista, et ta pole suitsiidne, vaid ärimees ja üldse...
Kui ma oma joru ei jätnud, siis lükkas keegi ette taksojuhtide Dondžuani. Mustade lokkis juuste, rosinasilmade ja nabani lahti nööbitud valge triiksärgiga võlur noogutas mulle omamehelikult, vaatas teistele taksojuhtidele otsa nagu Zorro ja ma sain aru, et ma pidin sellest žestide ja miimika turmtulest järeldama teatavat paindlikkust hinna asjus ning tänulikult viimase nendepoolse pakkumise vastu võtma. Sest Zorrodondžuan ajas just asjad siin korda. Mulle tundus hind ikka veel kõrgevõitu ja sööstsin viimase pakkumisega peale. Nõukogu kahvatas. Dondžuan sekkus veelkord, juskui minu poolt olles, ja kuna ma tahtsin juba veereda oma väiksesse kummalisesse hotellikesse mere ääres, kus Borat mulle aegluubis vastu jookseb, lõime käed. Kahtlustan, et sellegi hinna eest saab terve parv taksjuhte täna väikse õlle teha, aga noh...mu mereäär ootas mind.
Üks nõukogu liikmetest tõstis kohvri pakiruumi, teine avas kummarduse saatel ukse (keda ei teeks väljavaade õhtul sõpradega õlut juua aupaklikuks?) ja ma potsatasin Volvosse, mis oli kindlasti ka paremaid päevi näinud. Ehkki taksojuhtide nõudlik kollektiiv oli argumenteerinud oma paindumatust hinna suhtes halastamatu taksomeetriga, oli see va nimetatu terve sõidu ajal tumm ja pime. Taksojuht nägi välja nagu Ants Eskola, keda elu pole hellitanud. Auto lae kangas oli üsna spontaansete knopkadega kinnitatud, vastasel juhul oleks see ilmselt nagu puri ulja sohvri kaelas vedeledes missiooni täitmist takistanud. Ventilaatori vahel oli üks lõhnapunn, mis kindlasti lõhnas kuskil sajandivahetuse paiku. Ja oma auto eest hoolt kandev mees oli sidunud juhiistme hügieeni tagamiseks sinna peale froteerätiku nii, et peatoe taga turritas kahe rusika suurune sõlm. Midagi polnud juhuse hooleks jäetud.

Teekond Tivati linnast minu kodulahesopi juurde viis üle mäejuraka, millesse uuristatud kitsas tee oli käänuline nagu Edgar Savisaare saatus. Õnneks oli sohver kogenud spetisalist ja tundis teed ilmselt nagu oma taskut, sest muuga ei suuda ma seletada seda, kuidas me vahelduva vastupäikese tõttu ka kõkidest klaasist eeldatavatest omadustest (läbipaistvus näiteks) ilmajäämise kiuste siiski kohale jõudsime. Imeilus palavus puhus sõidu ajal auto aknast sisse ja ma mõtlesin lõõgastunult, et kuidas seletab see härra enda jaoks Georgi linti oma peegli küljes ja et kas kohalikud kaotaks koordinatsiooni ja kukuks ümber, kui lamedasse Eestisse tuleksid ja loendasin igaks juhuks mõttes joonistusvahendeid, midas ma kaasa olin krabanud.

Hotelli kanti jõudnud, tõmbas sohver kässari ilge kräginaga mingisse asendisse, millesse härral endal ilmselt piisavalt usku oli. Jättis oma muinasvolvo ninaga mere suunas allapäi seisma ja kalpsas pakiruumist kohvrit võtma. Hüppasin ka igaks juhuks kiiresti taksost välja, sest kui see kässar on ka kaks korda paremas korras kui taksomeeter ja see väike krigin, mis sõidu ajal kostis, siis tundus ikkagi võimalus meres loksuvale jahile sisse sõita mitte liiga huvitava algusena minu maailmakõigeparemale puhkusele. Kui taksost välja astusin ja džentelmenile tänuliku naeratusega kokkulepitud summas rahatähti ulatasin, üritades kogu kehaga väljendada tänulikkust selle eest, et meie kaup oli ikka lennujaamas õnnestunud ja et ta nendele hulkuvatele lehmadele otsa ei sõitnud, hakkas taksojuht mossitama. Lasi alahuule rippu ja nimetas nõudlikult selle hinna, mis oli meie lennujaama palavas parklas minu edetabelis nr 2. enne lõplikku kokkulepet. Emotsionaalse väljapressimise jaoks olin ma kahjuks liiga kaua Soome lahe tuulte käes karastunud ja jäin resoluutseks. Mõnikord on hea, kui sa ei tunne kõiki keeli. Intonatsioon siiski reetis üht-teist. Võtsin kohvri ja läksin Boratit otsima.

Borati asemel oli aga üks reibas ja üleni sõbralik noormees, kes väitis, et me olime hommikul rääkinud. No vat siis. Jutuajamise käigus patsutas ta mind neli korda, lubas homme mulle rannatooli anda ja hoiatas laste eest (lärm, mitte midagi kriminaalset). Nii ta kõik oli, jah.