Üheksas juuli

Istun kuuma eest varjus ja õnneks on mul käsil raamat jõuludeaegsest Inglismaast. Roimad toimuvad kesk lohutavalt nätsket lund ja paksudest sviitritest läbi puhuvaid tuuli peamiselt rõskete maamajade kandis. Raamatu kirjutanud persoon ilmselt pidas kahe pealiinina silmas kriminaalset lugu ja romantilist särinat peategelaste vahel, aga minu jaoks on olulisemaks muutunud lumehelveste raevukas krabin vastu nende rõskete maamajade aknaid ja tegelaste kõneluste ajal suust heljuv soojaaur külmas õhus. Kuidagi mõnusad lõigud on sellised kirjeldused. Mõnda loen kaks korda.

Samas ka multitaskin pisut. Mängin endaga muusikaviktoriini. Küsimused lendavad tuppa restorani kõllidest. Ja vahepeal ma vannun. (Enam iialgi ei kasuta ma ilmselt kõnekujundit „ vannub serbo-horvaadi keeles“. Pigem ütleksin nagu see nasaalmees Leningradi saladubleerimisstuudiost, kes ütles ikka viisakalt „Govorit po ispanski“) Vannun sellepärast, et kõlavad peamiselt bossarütmi riietatud poplaulude kaverid. Masendavalt sassi ajab aju. Mul läks Come As You Are äratundmiseks mingi helesininemiljon aastat. Aga kui koordinatsioonihäireid saab palavusega seletada, siis aeglast aju...saab ka ilmselt palavusega põhjendada. Jah. Nii see ongi.

Õnneks on vesi ootamatult jahe, kui arvestada seda leitsakut, mis siin valitsenud on. Ja lahesopis, võiks arvata, on ka veidi soojem vesi, kui avamerelt randa loksuv haakaksoo. Antud juhul on see, eriti hommikuti karge vesi ikkagi nagu boonus. Paistab, et erilisi piraajasid vähemalt ujumistsoonis ei passi, küll aga nägin, kuidas üks vunts veest kivi peal kandes ühe väikse siilikera moodi eluka natuke kõrvalisemasse kohta tõstis. Küllap on tegemist miskit sorti meresiilikuga. Ja kuna ma pigem ei talluks kogemata ranna äärde loksuma tulnud isendi peal, siis ronin siiliku tassimise tunnistamisest alates vette ja välja muuli küljes oleva redeli abil nagu orav. Kui välja arvata, et nagu morsk.
Ja keegi ei pildista mind ka siin üldse. Olen ainult kogemata teiste inimeste selfide peal. Võib olla meelega. Aga midagi sellist, et pöörleksin ujumisriietes rannakaljul ja naerataksin samal ajal ainult minu peale suunatud kaamerasse...no ei ole sellist luksust. Tegin eile Budvas ühe endli seal vanalinna kõige kõrgemas punktis. Tegelikult ma kartsin, et kuum röövib mu meelemõistuse ja siis kuidas ma pärast usun, et Budvas käisin? Võib olla ma mõtlesin isegi Goijko välja, ah? Eniveiz. Vaatasin täna seda pilti ja otsustasin, et Sad And Useless Humor kütab niigi igasugust hullust koguaeg siia feissbukki. Kellel seda soolapulkadeks hangunud, kammist unustatud sasipea ja punase ninaga prouat siin ikka vaja on.

Mh. FB ainutõededest kubisevas infovoos lendas silme eest läbi pealkiri, tõeline clickbait selle uuringu kohta, kus olevat välja tulnud, et esmasündinud lapsed on järgmistest targemad. Mõtlesin, et saadan selle kohe Leenule. Noh, et ta teaks. Aga artiklist torkas esimesena silma, et „First pancakes tend to come out a little funny“ ja ma ei tahtnud seda rohkem lugeda. Usun pealkirja!!