15.11.17

Kuidas Kulno mu pulmad päästis

No kõigepealt, eks, oli mul see peigmees. Millegipärast meil esimesel korral, 21 aastat tagasi see abiellumise temp korda ei läinud. Tema tahtis nii väikseid pulmi, et isegi me ise oleks vaevalt neid märganud, ja mina jällegi unistasin kärarikkalt puhvis kleidist ja looritutist kuklas. No ei leidnud konsensust. Isegi mitte ühtegi natukenegi kokkuleppe moodi asja. Ja aeg läks.

Ühel päeval, palju hiljem, tekkis tunne, et nüüd võiks ikkagi kõik meie peres sama pealkirjaga olla. Kohe nagu selline kokkuleppe moodi tunne. Mõeldud, organiseeritud.

Siinkandis on täpselt kaks daami, kes inimesi paari panna tohivad. Kui kõik notarid välja arvata. Aga nemad pidavat puised ja kallid olema. Ei mingit õrnust pruutpaari vastu, ainult puhas bznz. Üks neist kahest õppinud ja volitatud prouadest saab ilusate sõnade ütlemisega kenasti ka eesti keeles hakkama. Kuna saabumas olid külalisi Viljandi kandist, valisin eestikeelse tseremoonia võimaluse. Ei tahtnud kalleid sõpru raskesse olukorda asetada, kus nad peavad mõistatama, et mis protseduur see parasjagu käib, sest olin juba ette kindel selles, et minu kehakeel veab alt. See juba selget signaali toimuva kohta ei anna. Pelgasin, et ma ei suuda ootustele vastata ja piisavalt pruut olla. Et küllap ma rahmeldan ja itsitan ning sooritan rohkem ja pikemaid hüppeid, kui inimesed sellistel puhkudel pruutide puhul arvestanud on. Samas. Ma olen nii harva abiellunud, et ega ma ei peagi kohe esimesel korral oskama, eks.

Kui mul nimevahetuse protseduuri kohta üldse mingi kindel nägemus oli, siis see, et ma ei tahtnud euroremonditud kabinetis oma haruldast perekonnanime selle üsna hariliku vastu, mida praegu kannan, vahetada. Olgu muuga kuidas on, aga mitte mingit kabinetti, palun. Rääkisime kokku, et kõik need asjad saab ka kenasti Purtse linnuses ära teha. Hubane väike ühepereelamuks ehitatud linnus. Turvaliselt paksude seinte ja väga hea toiduga. Pluss pererahva peale saab ka kindel olla, et nad ei hakka vastu minu tahtmist mingeid tüütuid tutte ja imalaid vanikuid sinna kaunistuseks vedama, kui nii on kokku lepitud.

Paaripanemisspetsialist teatas resoluutselt, et tema tuleb välitöödele ainult orelimängijaga. Esmalt kõhklesin pisut. Isegi mina, pruutide direktor, ei pidanud seda sündmust nii tähtsaks, et hakata orelit Purtse linnuse kitsukestest, keskaja kääbustele ehitatud treppidest kontserdisaali litsuma. Aga siis (kuna ma ikkagi olen vene keelega suhteliselt sina peal, eks) jagasin ära, et spetsialist tegi lihtsalt tõlke otse vene keelest, kus süntekas on rajalj ja rajalj on omakorda eesti keeles orel. Olin siiski üsna tõrges, sest ei osanud orel/sünteka ja oma vahvaõhtu ühist nimetajat määrata. Sellise ülemeeliku sündmuse puhul, kartsin, viib pidulikkus tuju nulli. Või vähemalt ebameeldivalt pühalikuks. Kellel seda vaja peaks olema. Aga spetsialist jäi endale ja oma äriplaanile kindlaks ja ma rehmasin lõpuks resigneerunult orelinõudmisele käega. Kui orel, siis orel. Olin valmis isegi vajadusel paar pisarat poetama, kui orelihelid liiga hinge peaksid minema.

Viimast muidugi ei juhtunud. Ei läinud hinge. Pitsitas hoopis täiega naerunärvi. Kõik mõned armsad sugulased ja paar sõpra olid kogunenud spetsialistide juhatusel ühte ruumi, meie peigmehega töllerdasime veel mujal. Minul oli telefonikõne pooleli, kui päris aus olla. See oli tõesti oluline kõne tegelikult. Organisatoorset laadi selline. Katkestasin kõne üsna jämedalt, kui sealt ruumi uksest voogas orelimuusika ja paistsid nõudlikud, samas lõbustatud, ent väga pinges näod niimoodi, nagu nad ootaks, et me nüüd peigmehega uksest sise läheks. Orelimuusika, olgu öeldud, polnud teps mitte Ameerika filmide pam-pam-pa-ram, pam-pam-pa-ram, vaid Vene filmide paa-paa-pa-pa-pa-paa-paa-pampararampa-paaaa-paa. Tõmbasin peigmehe kitsukesest ukseaugust spetsialiste ja külalisi täis tuppa. Armsa onutütre otsmikul ja kaelal paisus veen naeru tagasihoidmisest. Suurest sunnist tuli tal nutt peale, mis omakorda jällegi väidetavalt väga naerma ajas. Tuba oli tiine mürtsuva naeru vaoshoidmise vaevast. M oli igaks juhuks päikseprillid pähe jätnud, aga prilliraamid olid silmapaistvalt tulised ja prilliklaasid kahtlaselt higised. Väga palav seal toas polnud, sestap kahtlustan siiski naerust tekkinud silmavett klaaside niisutajana.

Orelimängija, kes oli olnud ülikoolis mu silmapaistvalt targa onutütre juhendatav, ei pidanud paljuks süntekal klassikalisi palasid klahvidest välja võludes ka oma endisele juhendajale lehvitada. Kõigil oli väga hea tuju. Ainult siis läksin pisut mossi, kui paaripanemisspetsialst meile liialdatud aegluse ja miljonite kandvate pauside saatel sõnu peale luges ning muu hulgas teatas, et peame nüüd hakkama lapsi kasvatama. Vaatasin seda minu peigmehestki pikemat vanemat poega ja meie juba äärmiselt täisealist tütart ja otsustasin kiirelt, peigmehega nõu pidamata, et kasvatame siis oma kolmandat, seda kohe pubertiseeruvat last. Saagu seegi siis mingigi kasvatuse. Teistega vist enam ei lähe hästi läbi see üllas mõte.

Süntesaator kaebles veel pidulik-valusasti, kui kõik tunnistajad targu sealt pühalikust toast minema imbusid. Võib olla ma näen lihtsalt kolli seal, kus seda pole, aga mulle tundus küll, et toast äravalg ja muusika olid kuidagi omavahel seotud.
Aga õnneks olin ma olnud nii suuremeelne pruut, et tahtsin midagi ilusat kinkida neile, kes kibedal külviajal olid võtnud vaevaks meiega liituda. Olin kokku leppinud Kulnoga, et ta meile väikese, aga vägeva kontserdi annab. Ja siis ta tuli villaste sokkide sahinal ja laulis nii võimsalt justkui meri ja tuhamäed ja sood ja metsad ja tüdrukute silmad ja mu hing oli sellist rõõmu ja ilu ja rahu pilgeni täis, et tasakesi otsustasin kohe varsti uuesti abielluda. Et saaks aga sellise kontserdi jällegi endale lubada. Elus on ikka kõik tasakaalus, täheldasin rahuolevalt, võttes seda hea märgina vastalanud abielule.

Mina kuulan praegu üsna tihti Kulno plaati "Teine", ja sealt eriti ohtralt pala "Retile. Aga ka "Hingerännakud" albumil on väga mitu lugu, mida eriti oma selle pojaga, keda peame oma kolmest lapsest kasvatama hakkama, paljupaljusadu kilomeetreid kuulanud oleme. Ja mina olen kaasa laulda lõõritanud ja siis on see kasvatamist vajav poeg öelnud, et tal on hea meel, et kui ta haigutab, siis ta ei kuule midagi. Ja siis kui mina laulan, siis tema haigutab.
Aga nüüd ma panen "Teise" jälle mängima. Kutsuge teie siis ka Kulno endale kontserti andma. Eriti nups ja õdus on ka väikse seltskonnaga end sellest puhastavast helide voost läbi lasta. Võite ka abielluda.

1 comment: