Noorte plagiautorite kotletikassett vol 1

väike Enn ema ja isaga

Põhimõtteliselt võiks mul selline blogijurakas olla, kus tekst iga päev muutub. Ma mõtlen, vanade postituste tekst. Mitte, et sisu teisiti maitseks. Lihtsalt jutt saab uue koorukese. Kui tahab.
Kooruke nr 2.
Kotletipõimik võrsus nende Tuulikese küpsetatud absoluutselt suurepäraste kotlettide tõttu, mida ma sünnipärase viisakuse tõttu liiga vähe koju võtmiseks kaasa pakkisin. Frustratsioon aga oli sel korral õnneks positiivse laenguga. Tulemus sai lustlik. Kotletilõhn sõõrmetes, tühi karp kapinurgal, hakkasin Tuglase "Meri" najal väikest õnnelikku kotletiluuletust sosistama. Sisendavalt. Karp ei täitunud, ehkki mingi väike määdžik oleks võinud reede puhul juhtuda.

Postitasin Tuulikesele oma esimese kotletisalmi, Tuulike oponeeris. Algas kotleti-battle.

'''

Ju lapsena ihkasin kotletti ääretult mina

Ma tahtsin näha ta ümarat varju

Ja kõrvale ampsata pohlamarju

Ja õli sees õõtsuvat sibulakarja

Ning kauguses kõikuvat pudeliharja

Ma ihkasin näha ta krõbedat pinda

Kui karvase hiiglase päevitand rinda

Ja kuulata särinat, rasvatet pannipinda

Kui lõõmavad leegid, mis praksuvad

Mis kirglikult praadida katsuvad

Mis nürilt panni all vaovad

Ja siis küttekehasse kaovad

Kõike seda ihkasin ma

Tühi täitis ju (tütar)lapse kõhtu

Saaks suure kotleti ma

Saaks kotletti ma

(AL)

'''

Kuhu küll kõik kotletid jäid,

mis on neist nüüd saanud?

Kuhu küll kõik kotletid jäid?

Kaob kiirelt aeg...

Kuhu küll kõik kotletid jäid?

Kõhtu läksid püstipäi.

Mil ükskord mõistad sa?

Mil ükskord mõistad sa!

(J)

'''

Ei tea, kuis kotletiga on mul asjalood,

kuid vahel tundub keegi nagu aitab.

Et kotletid pannil nõnda koos,

ja tunnen kuidas pannilabidas neid paitab.

Ja kõhusopis on mingid asjalood,

seal pole enam nii kui oli varem.

Näljatunne minus õrna võrku koob,

mis söön nüüd või näen on järjest parem.

Ma tahan olla kotlet su akna taga.

Ma tahan olla soust su akna ees.

Ma tahan olla salat millel magad.

Ma tahan söögilauas olla teistest ees.

(AL)

'''

Kingin sulle karbikese

kotlette.

Öösel, kui magasin,

rippusid nad

mu näo kohal.

Hommikul leidsin nad

leppade alt

ülastena õitsemas.

Kingin sulle karbikese

kotlette.

Ära karda,

nad ei närbu

ega varise kunagi.

Ainult vahetevahel,

kui on hästi pime,

lendavad nad taevasse tagasi.

(J)

'''

Pliidi peal kord õhtu eel

Praadisid kotletid veel

“Kui oleksin ma maisimanna

hakkaks pudruks, nii et sinna

mahuks palju rosinaid,”

kotletist kostus sosinaid.

“Kui oleksin ma maisimanna,”

sõnas teine, “kotletipinna

ja kui vaja, topelt ka,

paneeriksin ma üksinda."

“Kui oleks mina maisimanna,

pannile siis kingiks ma

katte teflonite soost,”

arvas noorim asjaloost

(AL)

'''

Ma armastan su kotlette ja jään

nende imetlejaks: hardalt teretan

kui päästjaid neid ning hinges veretan

sull’ tänu liigutust, kui su kotlette näen.

(J)

''' 

Maailm kotlette täis...

Kord on minek, algav tee,

kord on tulek kaugelt see.

Maailm kotlette täis...

Otsin sinu pihve neist,

leian aga miljon teist.

Hammaste vahel sul murenes liha

ja mööduv lõplik näis.

Viimne kotlett sul hävines kõhus

läksid ja mulle nälg vaid jäi.

Kuid sa tuled õige pea

ning kui köögis mul ringi käid,

on taas maailm

kotlette täis.

(J)

'''

Mu kotletid kõik, mu arm, void võtta, jaa,

kuid mille poolest on sul siis küll parem?

Mõnest kotletist, mu arm, sa rikkamaks ei saa:

mis minu, oli sinu kõik ka varem.

Ei laida sind, kui minu kotletti pead

nii kalliks, et sellesse sa meeldud,

ent laidan küll, kui mu sisse vead,

vaid maitstes seda, millest ise keeldud.

Hea varas, andeks antud on su rööv,

ehk vaese viimne kotlet küll on ohus

ning igaüks ju teab, et rohkem hingesööv

kui rasvumine, on ilmne ülekohus.

Sa vallatu, see kotlet näib sul hea!

Mind toida, vaenlaseks ma sind ei pea.

(AL)

'''

Kotleti ülemlaulu

ära mulle laula.

Parem suus mind õrnalt hoia.

Hoia kaua, kaua.

Hoia heldind karu kombel –

rohmakalt ja hellalt.

Kaugel, kaugel veel on homme –

nälg ei tunne kella.

Hellita mind suudlustega.

pilkudega kata.

Ilusamad sõnad ütled,

jättes ütlemata,

Hoia embuses mind. Vaiki.

mälu kaua, kaua.

Kotleti ülemlaulu

sinu süda laulab.

(J)

'''

Üks uss kord mööda

kotletti roomas

ja oli juba hambaid

kotleti sisse löömas.

Kotlet üksnes köhatas:

“Vahi aga pätti!”

Uss vabandas ja roomas

otsima teist kotletti

(AL)

'''

Kotleti ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule,

kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee.

Kotletid, kotletid, ei iial unune,

need ilusad sinised kotletid mul võitnud südame.

(J)

'''

Mõni kotlet on elus ilusam kui teine

mõni kotlet on kohe väga, väga ilus

panni poole vaatasid Sa silmad pilus

ja see oli... ilus

Mõni kotlet on, mis hoopis isemoodi

selle hommikuti tood sa mulle voodi

mina matsutan ning näen Sind uksepilust

kuid hoopis kotlet on väga väga ilus

Mõni kotlet on elus ilusam kui teine

mõni kotlet on kohe väga, väga ilus

mina sõin ja tundsin pead mul silus

pannilabidas, see oli ilus

(J)

'''

Tead millal olen rahul

Pihku kotlet kui mahub

Kinni hoida võin suud

(AL)