Vana aja asjad...manitsuseks noorematele ja hoiatuseks alpidele

Eile meenusid kaks enda tuunimise lugu. Aprilli avalöögiks sobiks need üles tähendada küll. Nii ei unune karm tõde endal ning tulevased põlved saavad hoiatavaks eeskujuks lood välja printida ja külmiku uksele magnetiga igavesest ajaks igaveseks kinnitada.

Juuksed. Need on mul alati väga iseseisvad olnud, iga karv kasvab isesuunas ja kolba kohal lehvib alatasa kasetohuvabohulaadne frisüür. Hoolimata minu pingutustest. Või nende tõttu?

Nii. Olin umbes algklassi-inimene. Voka klubis tõotati skangpoomijaid ja mul oli vaja ennast olude sunnil üksi teatrisse minekuks üles vuntsida, sest vanemaid kodus polnud ja õeraasuke oli tol ajal ikkagi ju ainult väike molekul. Mida teadis tema moodsaks olemisest neil päevil...

Natuke enne välja minemist tegin nagu vanemad daamid- astusin, silm kissis, peegli ette, et saada kinnitust väärilise välimuse kohalviibimisele. Kõik oli just nagu kombes, ainult juuksed tundusid igavad ja lapsikult sirged sorakad. Karvad lausa karjusid pisukese värskenduse järele. Võtsin käärid ja lisasin soengule veidi särtsu väikese tukaga. Olgu, väike tukk oli alles lõpuks. Siis, kui olin korduvalt viltu läinud tukka sirgeks pügada üritanud. Ühel hetkel otsustasin (ilmselt) alateadlikult futuristliku ja silmatorkavalt asümmeetrilise tuka kasuks. Või noh, mis ma otsustasin. Leppisin sellega pigem. Aga iga ebaõnnestumine motiveerib ju pürgima millegini, mis võiks eduelamuse anda. Otsustasin siis sealsamas, et mingu või ükski projekt selles päevas korda. Kasvatan endale pikad ripsmed! Kes poleks kuulnud, et kui piirad juukseid, siis pärast ei jõua seda juuksekasvamise kohinat ära kuulata. Karv on karv, arvasin. Plaan oli küll ripsmeid piirata, aga eks amatööri käsi värises pisut ja olgem ausad, ega seda materjali siis nii palju ka polnud, et oleks võimalik kääritegevusi piiramiseks, lõikamiseks ja nudimiseks liigitada. Õpetlik lugu on see, et päris kindlasti ei saa pikki ripsmeid ühe õhtuga. Päris kindlasti ei saa pikki ripsmeid, kui neli minutit enne teatrisse jooksmist väike parandav lõikus ette võtta. Noh, nii ma siis istusin seal klubis. Vaatasin ühe silmaga skangpoomimist. Teisest silmast sirises vett, sest seal valitses täpselt selline tunne nagu oleks siil sinna pesa teinud ja nüüd püherdab puhtast, siililikust rõõmust selili silmamuna peal. Jah, ma sain ise ka aru, et ma vist pisut Frankensteini pruudi moodi olen. Miks muidu ma klubi peldikus ära ootasin, et saalis tuled ära kustutatakse enne, kui mina saali minna söandasin, eks.

Ja teine lugu on ka juustega seotud. Aga siis olin ma pisut vanem kui algklassi-inimene. Vist algklass+. Või nii. Sel korral oli käivitavaks jõuks Vokas lokkav pungilaine. Maniküürikääridega lõikasin...mkm, sõnasemantika kohaselt oleks õigem „nüsisin“, pähe helesinist peanahka paljastavate aukudega siilisoengu. Aga see polnud mitte lihtne üle-pea-siilikas. Ei. Kohustuslikud salgud jäid kaunistama (loe: tolgendama) kõrvade äärde, kuklale ja laubale. Kui ma oleks kiiresti ennast kohapeal keerutanud, siis oleks mu pea aerofotolt paistnud nagu kompass, millel on neli eri ilmakaarde suunatud magnetnõela. Kui keegi peaks tänasest kuupäevast loksutatuna mu lugudes kahtlema, siis vähemalt viimane fopaa on ka must-valgel portreefotol jäädvustatuna olemas. Ma näen seal välja nagu punkari ja kähriku ristsugutis, kelle näos on ujedat naeratust markeerimas kaks ebaloomulikult suurt esihambaklotsi kut kaks Nicorette nätsu.

Mõnikord kohe tulevad sellised asjad meelde, tahad sa siis või mitte.

Praha...eelmisel aastal

Nüüd on piisavalt pikk aeg vahele jäänud. Piisav, et läbi viia mu isiksuse omaduste kiire ja tõhus minianalüüs. Noh, et kas ma olengi tegelikult nii sapine ja kriitiline urgitseja (eredamad näited eelmiste Tšehhi trippide kirjelduste juures, kus ma kirusin viisakalt peaaegu kõike/kõiki, millega/kellega kokku puutuma juhtusin). Või oli mul tuline õigus mõnede mõrtsuk-teenidajate peale nina kirtsutada? Oli jah õigus. Minianalüüs sooritatud.

Praha juurde. Võib-olla ülalnimetatud ajaline distants elamuste kogemise ja kirjutamise vahel on detailseks verbaalseks maalritööks liiga suur. Võib olla, et nurgad on sildaks lihvit ja Praha muru saab siin blogis rohelisemaks kui iial tegelikkuses olnud on. Kes teab...

Laekusime palavasse Prahasse, leidsime oma fantastilise hotelli kesklinnas http://www.hotelpresident.cz/ , tegime lokid pähe ja siis oli varsti kohal meie giid. Mul on piinavalt kahju, et selle toreda proua nime ei mäleta. Kolimise käigus on kronoloogiliselt ladestunud kultuurkiht, mis koosneb erinevatest märkmetest jms, korvamatult segamini paiskunud. Vuih, paha lugu. Aga hotell, selle personal ja maasikakook olid oivalised. Ja personal. Ja muidugi personal.

Käisime hea mitu tundi kõik see Karli sild ja Georgi mälestusmärgid ja valitsushooned ja mis kõik veel. Ilus oli küll, midagi pole kosta. Pärast osalesime Epuga eksperimendis- homo sapiensist saab turist. Käisime tuhandete teiste evolutsioonitrepil paar astet alla sõitnud isenditega vaatamas Praha ühte tuntumatest vaatamisväärtustest http://www.pragueexperience.com/places.asp?PlaceID=596 . Seisime, pälvisime tänu püüdlikule jõllitamisest korraliku kangekaelsuse (need kirikud ehitati vanasti ikka ilgelt kõrged), kuni lõpuks koogutasid kujukesed kella sihverplaadi ümber kohmakalt paar korda ja siis oli pidu läbi. Uskumatu. Võtan maha kõik see kaabu kogu keeruka mehhanismi ees, mis seda kella ja lustakaid kujukesi viis sajandit käimas on hoidnud, aga vaataja saab tõesti ainult seda öelda, et olen näinud vääääga vana asja. Kõvamad trumbid on tegelikult meil kõigil käes, kui läheme õue, ja piilume maakamarat, millel kõnnime. See on hea jupp vanem leiutis.

Kõige meeleolukam asi, mis tagasiteel juhtus, sattus olema kodust lausa käbiviske kaugusel elik kusagil Jõhvi taga. Tiksusime igale almanahhile au tegeva väljendi eeskujul (väsinud, ent õnnelikud. Või oli see "õnnelikud, ent väsinud"?). Bussijuht oli vähemalt selja tagant seirates oluliselt reipama olekuga õnneks. Ja siis vaatab väike minuke aknast- vastu sõidab jalgrattal...ei keegi muu, kui Bob Marley ise! Rastapatsid, habe-vunts...kõik nagu vaja. Olin valjuks hämmingu väljendamiseks liiga väsinud, aga tahtsin siiski ka kaasreisijate tähelepanu imeasjale suunata. Kahjuks või õnneks, aga Tiit tõestas, et ka temal on suu nina all põiki, ja ta ei karda seda kasutada. Laisalt, ent piisavalt valjult, et minu pobinat summutada, venitas ta üle bussi:"Nää, Jeesus sõidab jalgrattaga!" Epp ärkas selle peale ja hõiskas vaimustunult:" Mõtle, jah, me oleme täna juba niiii palju toredaid inimesi kohanud!". Elusid nõutada võiv naer oli vältimatu.

Aga muidu oli tore. Olime väsinud ja õnnelikud ning säästu-butiigi "King & Õlu" idee polnud veel maha maetud.

Ülalolevaga on allakirjutanu ülalolevale alla kirjutanud.

Välismaa vol 3

(Leidsime Tšehhi klaasimeistrite harjutuskoja ka üles- ühe kaubanduskeskuse juures oli sammas täitsa olemas. Suitsukoni oli ka see, vaatasin järele)


Chodova Plana-Karlovy Vary (Tšehhi)
Km: u 60, Carmen: fantastiline topograafiline idioot, vedas meid läbi superilusate metsade
ilm: päikseline, u 20 C
Päeva raamat: Stalini lehmad,
Päeva fraas: Z technických důvodů zavřeno. (Tehnilistel põhjustel suletud)
Päeva keelemurdja: Pan kaplan v kapli plakal. (Kaplan nuttis kabelis)
Päeva kasutamata jäänud fraas: Nemůžu se dočkat, až tě zase uvidím. (Ei jõua ära oodata, mil sind taas näen)


Hommikul seisis Are nõutult bussi pakiruumi juures, sügas kukalt ja katsus kalkuleerida, et kuidas oleks võimalik mahutada meie sisseostude juurde ka natuke isiklikke asju, mida olime lolli peaga nädalaks kaasa pakkinud. Naispere nõudis nimelt, et võetagu nende südamevalu ja leevendatagu seda rahutust kõigi nende kingade pärast, millele eelmisel päeval Mariánské Lázněs silm peale pandud sai. Otsustasime korraldada kiire rahustava poodlemise. Kui me oma elu ajal neid kingi ära kanda ei suuda, siis saame alati butiigi „King & Õlu“ allahinnatud kaupade letti täiendada. Kuna meel oli magama pandud raha tõttu leebe, lubasime Carmenil endale lahkel teed näidata.
Ja ta näitas. Me natuke kahtlesime, et kas see on kiireim variant, kuidas Karlovy Varysse sõita, aga kuna mööda libisev maastik oli lausa liiga ilus, siis pääses Carmen sel korral meie nöögetest. Mets, mets, tuhat korda mets. Me sõitsime ilmselt üle mäe, siksakitasime igatahes päris korralikult. Ei mäletagi päriselt, millal ma metsas nii palju ahhetasin. Ega mäleta, millal ma viimati teisi inimesi ahhetama sundisin. Meid ümbritsesid kõrged-kõrged kuused. Hõbehall vurises tasakesi ebamaises rohelises valguses. Kui mõni näkk või külm-puujalg oleks põõsast piilunud, poleks ma mitte kulmugi kergitanud. Muinasjutuline sõit. Metsaalune oli nii eeskujulikult hooldatud, et seal oleks võinud Carrie Bradshaw oma seksi ja linnaga kordagi koperdamata hõljuda. All orus vilksatasid väikesed idüllilised puhkemajakesed. Oravad ja metssead laulsid halleluujat.

Karlovy Vary. Meie hotell oli väga kesklinnas, otse selle tänava ääres, kus tavalistest inimestest saavad täisväärtuslikud turistid, kelle teadvusest kaob teadmine ületundidest, higist, verest ja pisaraist, mille hinnaga on teenitud kogu see raha, mida nüüd arutult veidrate suveniiride eest paremale ja vasakule loobitakse.
Thermal hotell paistis väljast täitsa tore. Aga interjöör tekitas kujutluse 1979 aastal hüljatud Virust. 14-korruselise maja neljast liftist kahe töötava (remont!) põrandat puhastati ilmselt viimati Jan Husi päevil. Õnneks oli tuba üsna puhas.
Kõik kohe koikusid kätte ei saanud, sest olime suts liiga vara kohal, aga me ei heitunud loomulikult. Läksime hoopis linna peale kolama. Olin kodutööd teinud. Internetist sain teada, et Karlovy Vary kõige kõvemad suveniirid on teatud kuurortvahvlid, mida on sama retsepti järgi küpsetatud paarsada aastat ja muidugi Moseri kristall. Esimesed olid jõukohane lugu. 22 Tšehhi krooni 6ne pakk vahvleid. Nohu! Ostisn kohe kotitäie. Hiljem selgus, et meil oli algaja õnne- see oli ainus koht, kus 22 CZK küsiti. Kõrgeim hind, mida nägin, oli napilt enne Tšehhist välja sõitmist mingis bensukas- 65 CZK.
Aga no kristalli hinnad (isegi, kui oleks tundnud hullu vajadust kristalli järgi) võtsid kepsu nõrgaks. Hullumaja. Las olla see Moser seal. Ja las need miljonid vene persoonid ostavad endale lühtreid kokku.

Kondasime turistitänaval, kus ühes ääres olid vaba õhu käes väikesed hiinlased kõikvõimalikku kraami müümas- klaasist jäneseid, punaste silmade vilkumisega markeeritud naerunõidasid, fajansskarbikesi ja kõige mõttetumaid asju, mida ettegi kujutada ei oska.

Hotelli naastes tegime väikese lükke- ostsime oma ennastsalgavale ja orienteerumisvõimelisele bussijuhile tänutäheks massaaži. Selleks, et õige müügikoht välja selgitada, oli ilmselt mingi private joke välja mõeldud kohalike poolt. Mitme erineva inimese antud juhiste järgi selles kolossis õige müügipunkt välja selgitamiseks pidi päris korralikult aju hallollust ekspluateerima. Viimane abivalmis teenindaja viis mu siis lausa kättpidi õigesse kohta. Võlukunstiministeeriumile väärilises liftis, mis sõitis horisontaalsel trajektooril, oli pisut aega vestlemiseks. Minu küsimusele nende põhiklientide kohta vastas naine, et mõni aeg tagasi olid kuurorti külaliselt valdavalt sakslased, aga sellest ajast, kui venelased enda jaoks Karlovy Vary avastasid, on sakslased kadunud. (Mitte midagi kriminaalset, olen kindel. Lihtsalt kultuuriline sobimatus, arvan). Peale venelaste on ka väga palju araablasi. Igatahes Thermal hotell oli neid paksult täis küll. Liftisõit selja taga, jalutasime veel mööda pikka koridori. Tšehhitar viipas aknast paistvate majade poole ja ütles kibedalt, et vaata, need majad on kõik venelaste poolt ära ostetud. Ilmselt kahetses ta siiski natuke oma avameelsust, sest olin ma ju lõppude lõpuks võhivõõras, omaleiutatud inglise keele grammatikat kasutav väljamaalane. Ta lausus lõpus, et ta ise nii teravalt seda venelaste probleemi ei tunneta, aga tema ema, kes liiga hästi 1968. aastat mäletab, on küll tänaseni sapine.


Õhtul käisime natuke ujumas ka. Väga paljude ujumiskohtadega Karlovy Vary kuuldavasti kiidelda ei saa, aga õnneks oli meie hotelli kõrval väliujula. Ilm oli ka peaaegu sobiv. Võib olla natuke jahedavõitu, aga killuke päikest eksis sinisesse vette ikka ka aeg-ajalt ära. Pärast ujumist oli mõnus tunne. Nagu oleks sporti teinud. Või midagi.


Õhtusöögil olime oma poolpansioni kaardikestega. Mis tähendas automaatselt seina ääres istumist, ei mingit vaadet aknast. (Hommikusöögil saime klassivahet tunda, kui akna all olevatel laudadel ootas „neid“ kliente praetaldrikutäied maasikaid. Meie saime sellest vaid unistada  )Söök oli talutav. Mina omnivoorina ei ole muidugi teab mis hindaja. Aga ma mõtisklesin turistifenomeni üle- kui muidu on õhtusöök hall, „talutav“, suhteliselt mitte-midagi-ütlev, aga marmiidis on ühel alusel mõned tükid kustutuskummilaadset (väidetavalt) kala ja seal kohal silt „shark“, siis ilmselt jätab puhkaja kodus mainimata tegelikud tunded kogu õhtusöögi suhtes, kuid ütleb kindlasti, et voh! seal oli õhtusöögiks haikala! Nihuke koht! Ja turundus ongi tehtud.


Hommikul võtsime Epuga teise poole turistitänavast ette. Juba eelmisel päeval hakkasid meile silma tuhandetes kioskites müüdavad mustmiljonid kannukesed. Aru me ei taibanud, et mis pagana kopsikud need on. Kannukesed olid eri suuruses, erinevates värvides...mida iganes. Kuna olime eelmise linnatiiru teinud teisel pool, kus mineraalvee allikaid polnud, siis polnud me näinud inimesi, kes kannu sangast juues oleks mõtted õigesse suunda juhatanud. Ühel hetkel saime igatahes aru, et kannud on Karlovy Vary väisajate must be meene. Ostsime endale ka kannud ja läksime allikale võluvett hankima. Tjah, oli teine natuke mädamuna maitsega soe vesi. Otsustasime olla täisverelised kuurortvurled ja jalutasime väärikal sammul, lonksates teadja näoga kannu sangast sõõmhaaval tervisevett. Ma ei tea, kuidas Epp, aga mind valdas selline imeline salaseltslase tunne. Nagu asjassepühendatu või nii. Et käin selle kannukesega nagu tuhanded teised vandeseltslased sel päikselisel palmidega tänaval. Lugesin tänaval infotahvlilt, et vesi aidata sadade tõbede, muuhulgas podagra ja vähi vastu. Pärast, hotelli lobby-baaris Are ja Tiiduga organismi kohviga järele aidates, kiitlesin oma värske turistiteoga. Tiit küsis seepeale süütu häälega (vist oli natuke kaastundlik ka), et kas ma tea, et see vesi mõjub laksatiivselt? Mitte, et tahaksin väga detailseks minna, aga tõe huvides pean möönma, et pagana laksatiivne lugu oli küll. Õnneks mitte liiga kaua :). Öö oli täis unenägusid nagu alati. Hommikul lahendasime puslet bussi pakiruumis- isiklike, kaasavõetud asjade ja kokku ostetud kraami tükid ei tahtnud enam kuidagi klappida. Aga meie võit. Praha ootas.

Välismaal vol 2

Augustow (Poola)- Kroměříž (Tšehhi)
894 km, 16 h, 1000 teeremonti, keskmine kiirus -6 km/h, Carmen täiesti segaduses (meie navigatsiooni-jumalanna), päike, õhutemperatuur ei läinud korda
Päeva fraas: Držet (někomu) palce. (Kellelegi pöialt hoidma)
Päeva raamat: Noorkuu

Šokk. Olime just Tšehhi piirile jõudmas, kui helistati, et isaga juhtus õnnetus. Olin piiri ületades paras kivikuju. Poola piirivalvurid tahtsid meie dokumente näha, olid väga viisakad vist ka. Ega ma suurt ei adunud.
Kroměříži linna jõudsime kella 1 paiku öösel. Hotell oli väga armas, unine teenindaja ka. Kroměřížis ei näinud kahjuks peale abivalmite politseinike, kes meid hotelli eskortisid ja hotelli imekena hoovi, muud midagi. Väidetavalt peaks selles linnas asuma UNESCO nimistusse kuuluv piiskopiloss ja park. Asjaoludest johtuvalt pidime meie leppima vaid selle fakti teadmisega. Loodan, et ka piiskopi ajal olid linnas sama sõbralikud politseimehed, kes hilja peale jäänud vurlesid viisakalt küünarnukist toetades mööda uulitsarägastikke öömajani minna aitasid.
Hommikusöök tekitas tuttava Saksamaal olemise tunde. Paanika koduste pärast kestis, sestap polnud ma vist suurem asi kaaslane. Meie inimesed olid väga toetavad, selle eest neile suur-suur tänu.

Kroměříž-Chodova Plana
418 km (kiirteed Brno ja Praha kandis), keskmine kiirus 120 km/h, Carmen enam-vähem talutav, päike, 20 C, salakavala külma nüansiga tuul, Eurovisiooni 1.poolfinaali: 1
Päeva fraas: Dám si jedno pivo prosím. (loe Raivo Järvi häälega: Paaalun muulllleee üks õõõõluuu!)
Päeva raamat: Baby Jane

Natuke selline tunne hakkas tekkima nagu oleksime ometigi lennanud. Eelmise päeva venimisega võrreldes olid kuppelmaastiku kiirteed lausa lust ja lillepidu. Kõrvad käisid lukku ja lahti nagu ise tahtsid. Bussi aknast paistis tšehhivooremaa. Justkui oleks hiidnaine Kreonta laotanud oma kollase-rohelise-pruunikirju lapiseeliku Lõuna-Eesti kuplitele ja kuplikestele. Ainult nats suuremad mäemügarikud olid.

Chodova Plana on pisike vaikne linnake, elanikke pisut alla 2000. Meie hotelli nimi oli U Sladka. Kodune, saksapärane (ma ei tea veel, mis võiks olla tšehhipärane, sestap võrdlen teadaolevaga), hubane, ilusa siseõuega. Krohvitud seinad ja täispuidust mööbel. Administraator rääkis arusaadavat saksa keelt. Ainult õige vähe ladusamini vestles ta tšehhi keeles. Paiskasime oma tšumadanid tuppa ja läksime Epuga linna peale laiama. Kontrollisime korralikult hotelli hoovi, kiikasime kõrval asuvat kirikut, avastasime mustmiljoni krooksuva konnaga tiigi, poodlesime kohalikus mikromarketis, tuhnisime viieseid õnnekombinatsioone otsides läbi pooled Chodova Plana sirelipõõsastest.
Öösel selgitasime vaatluse teel ja teravate kõrvade abil välja, et krookstiik oli lausa meie akende all. Kirikukella kuulsime ka ohtralt- veerandtundi tähistati ühe, pooltundi kahe, kolmveerandtundi kolme pauguga. Täistunnil sai nautida lausa nelja kolakat. Ja et ajamääramine ikka lausa lihtne oleks, siis virutati takkapihta veel nii palju kõmakaid kui mitu tundi täitus. Südaöö oli puhas ajee! Hommikul rääkis Tiit meile kohalikest varesesuurustest mesilastest, kes krooksuvad. Nemad kasutavat oma lennutrajektoori sättimiseks taevatähtede abi, aga õnnetul kombel olla just täpselt nende lennutee keskele püstitatud kirik. Nüüd põrkavad vaesed elajad iga kord korjele lennates vastu kirikutorni. Et kas me kuulsime öösel?

U Sladka majutuspaketi rosin oli kahtlemata võimalus õlleprotseduurideks. Jajaa, degusteerimine on nohu. Köömes. Sihvka. Aga kuum humalamähis? Õllemassaaž? Mmmm...Esimesel päeval oli mulle määratud mähis pluss massaaž. 0-korrusel, savikrohviga viimistletud õllekarva ruumis, ootas meid väikene õllevanamees, kes loodetavasti oli oma elus juba mõndagi näinud ja seetõttu karastunud. Minu meelest oli ta ka õige pisut švipsis , aga see TÕESTI võis mulle ainult nii tunduda. Koorisin ennast paljaks ja heitsin end kuumale humalasodile. Väikene õllevanamees mässis mu kilesse ja ütles, et magatagu nüüd rahulikult 20 minutit. Ma tõesti magasin. Pärast uhasin duši all möksi seljalt maha ja väikene õllevanamees tegi üsna hea massaaži.
Teised võtsid õllevanni. Kes käis, see kiitis.

Õhtusöök oli kalju sees asuvas restoranis. Klaustrofoobikutel on vist suts keeruline nii kaugele kivvi minna, aga restoran oli üsna avar. Nii et kui pidevalt endale ei meenuta (laest pudenev kivitolm natuke segas mitte-meenutamise juures), et istud maapõues, siis on üsna okei olla. Jap. Avarus oligi kõige lahedam selle restorani juures. Teenindajatel oli võib-olla „laida teenindajat“ kampaania, aga kliente sellest ei teavitatud kahjuks. Tellimuse pidi esitama kolme sekundi jooksul menüüde lauale potsatamisest alates. Roogade kohta täpsustamine ja nõmedate küsimuste esitamine oli rangelt keelatud. Mul on siiralt hea meel, et Dianal jäi nina pähe,
kui rahvarõivais kühmus hapu näoga neiukõnõ tema taldriku laualt rabas. See neiuke oli päriselt ka päris jube. Kartsin teda tõeliselt. Pärast juurdlesin, et ehk põlgasid teenindajad ainult meid? Nagu vaeseid, kes tulid oma poolpansioni kupongikesega, ja tellisid ainult õlut juurde? Vahepeal kahtlustas keegi meie seltskonnast ühte teenindajat irve näole manamises, aga ma arvasin, et küllap oli see valugrimass vms.

2.Chodovar Plana päev (ma kirjutasin alguses „Chodova päev“, aga mõtlesin siis, et annan mõnele mõni tšehhile voli vabalt näiteks öelda Toila asemel Toi)
Meeldivalt vähe kilomeetreid, 20 C, päike, Carmen: lustakas, konnade krookse: 18 309745814, kirikukellade lööke: 5870230586, õlleseepe: 5
Päeva fraas: Kolik to stojí? (Kui palju see maksab?)
Päeva keelemurdja: Strč prst skrz krk. (Torka oma sõrm läbi kurgu)

Teisel päeval käisime õllepudelikorgiviske kaugusel asuvas Mariánské Lázněs (Marienbad sks). Oh, milline linn! Juurdlesin, et kas ja kuivõrd erineva meelelaadiga võiksid olla inimesed, kes elavad mägede rüpes või on tasandike tuulte tõugata? Mismoodi nad mõtlevad? Või kuidas mõjub selline kodulinn? Hooned? Pargid?
Tegime tõhusa bussitiiru linna vahel.
Ahhetasime kogu raha eest ja sukeldusime siis kohalikesse kaubakeskustesse. Märksõna kingad. Deichmann. Choo ega Blahnik see pole, aga kapitaalselt taskukohased ja lahedad nahkjalavarjud. Chodova Plana kahe päeva sisseostude järel otsustasime, et saame rahulikul Toila uue kaupluse riiulid rikkalikult täita. Poe nimeks sab „King & Õlu“.
Tiit hankis Toila SPAle paar potentsiaalset turisti Penny Marketist. Seisnud kaks vene meest nördinud nägudega õlleleti ees ja kahjatsenud kurval häälel, et Chodovari tumedat polegi poes saada. Tiit võttis meestel nööbist kinni, pilgutas silma ja teatas, et tosina kilomeetri kaugusel on Chodovari vabrikupoes miljon liitrit tumedat müügil. Saime vuntsidega veel oma ajutises kodulinnas kokku, mina jagasin Toila brošüüre ja laiali läksime sõpradena. Küllap Toilas kohtume.

Aga pärastlõunal vahetasime Annaga, õllevanni padujumaldajaga, protseduurid ära, ja mina sain veel ühe mähise ja massaaži. Nüüd oli mähkijaks õnneks üks kena tädi. Ja masseerijaks ka kena tädi. Kuidagi kahekaupa tehakse neid hooldusi- neis kabinettides, kuhu mina sattusin, oli igal pool kaks massaažilauda. Muide, teine massöör samas ruumis oli pikk hallipäine mees, keda oleksin kangesti kapten Glossiks hüüda tahtnud. Ehkki ma mainitud kangelasest mitte midagi peale nime ei mäleta. Aga ta oli seda sorti, et ta pealkiri võiks olla kapten Gloss. Teise päeva protseduurid said 10-st 12 punkti. Nagu OMG!

Linnakese pulss lööb Chodovari õlletehases http://www.chodovar.cz/ . Your beer wellness land. Vabriku juurde kuulub õlut-mitte-meenutav-hõng, karm noorgiid (kes oli kahtlemata eilse ettekandja evil twin sister). Oh, see giid pälvib ikka mõne rea. Nüüd olen temast ohutus kauguses. Esimese palavat põlgust väljendava pilgu teenisin temalt siis, kui selgus, et hotellist oli ilmselt ütlemata jäänud, et meie kaheksaline seltskond ka õllevabriku ekskursioonil osalema peaks. Pilk oli põlastav, ma ütlen. Uudishimulike grupp õllevabriku territooriumil koosnes peamiselt sakslastest, meie olime ja siis veel kaks tšehhi. Noorgiid rääkis põhjendamatult veidra intonatsiooniga. Laused jäid lõpus õhku rippuma. Suurema jutu oma õhus rippuvate lausetega rääkis ta tšehhi keeles, väikses sutsaka tegi raskesti arusaadavas saksa keeles. Kui mõni saksa- või venekeelne inimene omavahel natuke tagareas puhtast igavusest sotsiaalseks läks, katkestas karm noorik järsult oma jutu, ristas käed, lasi end puusast lõnksu ja jõllitas ilmse halvakspanuga kurjategijat. Jõllitas, kehakeelega mõista andes, et kogu grupp peaks verbaal-nahaali kuidagigi karistada püüdma. Kui vabrikul tiir peal ja puhtast hirmust õllekraani juures degusteerimine tehtud (vastumeelselt, kurja giidi pilk topsi põletamas), ei olnud see vist pelgalt minu ettekujutuse vili, et kuulsin kergendusohet õllevabriku rasketest raudväravatest tagasi vabadusse murdvate turistide huulil.
Hotelli kõrval on Chodovari nö vabrikupood. Ainult sealt saab osta näiteks tumedat Chodovari õlut, mida tavapäraselt ainult restoranidesse ja pubidesse tarnitakse. Aga muuhulgas on letil õllehõngulised ihuhoolduse vahendid, šampoonist vanniõlini.

Välismaal vol 1

Ugala kohvikuõhtu läks nii pikale, et enne 6.55 Viljandi-Pärnu bussi polnud mõtet kotile kobida. Vaatasime hoopis nn romantilisi komöödiaid. Olles bussijuhilt igaks juhuks pärast pileti ostmist bussi tagaotsast hüüdes kontrollinud, et kas ostsin ikka pileti Pärnusse, sain rahuliku südamega uinuda. Ärkasin Reiul.

Eesti
Saime kambaga Tervise juures kokku. Kõik tundusid nii reipad. Minul õnnestu Pärnu-Ikla ots maha magada.

Läti
Ma loodan, et kõigil oli meeleolukas reis. Mina magasin. Ahaa, vahepeal oli Statoili-peatus. Äärmiselt kena noormees oli teenindajaks. Mart Juure moodi mõeldes: ma oleks tahtnud ta sülle võtta.

Leedu
Minus ärkas grupijuht. Ma ise ärkasin ka. Otsustasin oma reisikaaslastele Leedu agro-turismi teemat tutvustada. Leedukad pärinevad teadupoolest Transilvaania sisserändajatest ja Jaapani küüditatuist (esimene nende poolt asustatud koht Leedus oli spetsialistide arvates Šakiai). Nende järeltulijad, leedukad, on kõvad maaharijad. Nad kasvatavad hiiglaslikke mustikaid ja kohutavaid lihasööjaid lambaid. Nägime põldudel valgeid palle, tooreid mustikaid. Need valmivad umbes juuli keskpaigas. Enne koristusaega on kohalikel mustikakasvatajatel jõudeaeg. Siis käiakse kiigel ja tehakse hobikorras elektrit. Aga kui kätte jõuab, veeretatakse mustikad suurtesse tsisternidesse ja müüakse kasudega Molvaaniasse ja Korea-Pärsiasse. Kui mustikad on kasudega maha müüdud, kogunevad mehed suurte kärbseseente ümber ja laulavad muistsetele viisidele kohandatud šlaagreid mustikakasvatajate raskest elust.
Antonio Gaudi olla kunagi Leedus resideerinud. Nägime nii mõndagi maja, mille laineline katus reetis kuulsa kunstniku kohalolekut. Asjatundmatud kaasreisijad katsusid küll selgeks teha, et tegu on lihtsalt vanade, viltuvajunud osmikega, aga no ei ole mõtet vaielda. Laineline arhitektuur on ainuomane ülalnimetatud loovpersoonile. Äärmisel juhul võis tegu olla muidugi ka Friedensreich Hundertwasseriga. Aga vaevalt.
Statoilid on võrratud, muidugi. Kohv on kindlalt hea. Teenindaja oleks hea meelega sülle võtnud.

Poola
Õitsvad rapsipõllud on nii ilusad.
Wojchiech.. väga, väga keeruline on nende susisevatega, ühtegi sellist keelt ei oska, sestap pole mingit loogikat minu jaoks. Võtan vabalt. Hääldan oma parima sisetunde järgi, hoolega bluffides. Jõudsime hotelli eile õhtul pärast mõõdukat Augustowis keerutamist ja paljude toredate poolakatega suhtlemist. Pool inimest kümnes soostus minuga inglise keelt purssima, vene keele peale susiseti midagi, saksa keel aitas kõige rohkem.
Hotelli leidsime suurema vaevaga metsa seest üles. Ja ahhetasime. Alates Augustowist oli tee aina muutunud- asfaltteest sai metsatee, metsateest lehmarada. Ja kui rada lõppes, seisis seal selge veega järve rannal, männimetsa all kena hotell. Õhk oli soe, päike praadis veel õhtul kella 18 paiku. Käisime tiiru ümber maja ja piilusime paadisillalt järvevett. Kohtasime intelligentseid loomi- kägu kukkus eesti keeles ja kass sai ka eestikeelsest kssksskss-ist aru. (Ma ei kirjutanud meelega „kiss-kiss-kiss“...see on juba mingi muu keel).
Peale hapniku manustamist ja koibade sirutamist läksime ujuma. Tahaks kohe lähemalt Poola hotellidele tärnide omistamise kriteeriumitega tutvuda. Natuke kahtlustan, et tähed polnud antud nii nagu Eestis, spaale, vaid klassikaliselt, hotellile. Vaieldamatult vastas hotelli osa nõudmistele. Spaa olemasolu tuvastamine oli keeruline. Kas tähtede kombinatsioon SPA kirjutatakse siis hotelli nime kõrvale, kui majas on saun ja bassein?
Ma olen nii mõnusas meeleolus praegu, sellepärast söögist kirjutama ei hakka. Niipalju ehk, et kui Epuga hommikusöögile läksime, siis jäime nõutult rootsi laua ette seisma. Seal oli hooletu elegantsiga laotatud lina, klaasid, marmiit. Jõllitasime natuke aega, siis tuli üks teenindaja, kes teatas, et hommikusöök serveeritakse taldrikul. Küsis, et kas soovime mune ja soositšeid. Keeldusime viisakalt, ent kindlalt. Siis toodi meile staadioni suurune taldrik, millel oli valik vürtsikaid vorste, natuke juustu, kaks viilu värsket kurki, neli tomatisektorit ja võikuubik. Korvikeses oli kaks seibi saibi ja natuke saia. Kohvi oli kahjuks vaid pool tassitäit. Aga küsimise peale sai õnneks kohvi juurde. Miniatuursed piimakannukesed, mis kohvitassiga koos serveeriti, olid väga nunnud. Ahjaa, maisihelbeid toodi ka, kõrvale pakuti sooja vahutavat piima. Ah, tegelikult oli täitsa tore. Tagasiteel tuleme samasse hotelli veel üheks ööks.
Muide, hotelli parklas oli neli autot. Parkimine maksis 15 zlotti. Peale meie oli majas vist veel vaid viis inimest, rohkem kedagi liikumas ei näinud.
JATKUU...

Kui ma alles noor veel olin

Ühel kenamat sorti päeval läks meenutamiseks ja siis tuli meelde seik algklassipäevilt. Osa fakte võivad ajafaktorist mõjutatuina pii-iisut moonutatud olla. Aga põhimõtteliselt oli lugu järgmine.

Moodustasime Holger Puki "Rohelised maskid" raamatust tiivustatuina oma samanimelise
rühmituse.
Sisse seadsime end aleviku ainsa viiekorruselise maja pööningul. Age ema (võib-olla Age ise, ta oli osav neis asjus) õmbles meile väikeste valgete lilledega salatirohelised maskid. Aleviku vahel me neid loomulikult kanda ei saanud, sest mida meist muidu arvatud oleks?!? Ja samas...me oleksime end ju reetnud. Küll olid need meil käepärast, et kui aktsiooniks oleks läinud, oleks kõik absoluutselt perfektne olnud.
Varustusse kuulusid ka väike must märkmik ja kustutuskummist tehtud tempel, millele olid lõigatud kurjakuulutavad L ja R. Looduse Rikkuja.
Eelpool mainitud pööningu ainus valgusallikas oli A4 suurune aknake. Selle tõttu oli meil lukse napilt käes. Pahatihti oli klaasruuduke paksult tuvisid täis, kes oma ruumalaga viimasegi valgusepiisa röövisid, aga kuna meie olime looduse kaitsjad, pidime arvestama ka lindude õigustega.
Aeg-ajalt põrkusime sellele, et olime ise tagaotsitavateks kuulutatud. Rubriik: rahurikkujad. RR. Nimelt kobistasime omi asju ajades pööningul, seega kellegi toa lael. Ma keeldun uskumast, et oskasime arvestada teiste kodanike vaikusevajadusega.
Pisikesest aknaruudust saime valvata potentsiaalset looduserikkujat. Ühte tädikest. Tegelikult oli ta ainus, keda me jälgida saime, sest aken oli sedavõrd pisike, et mujale me sealt ei näinud. Tädi kahjuks midagi kriminaalset korda ei saatnud. Vähemalt meie silme all mitte.
Küll oli meil üks kahtlusalune. Temast on tänaseks saanud ühe valla vanem. Me olime üsna kindlad, et üsna tõenäoliselt tallab ta abituid sipelgaid. Kümneid kordi kuivas templivärv kummitähtedel, kui me LR tähti poisi peale lüüa kavatsesime, aga plaan luhta läks. Meie plaani ilu tumestas ka see, et tal meile teadaolevalt seanahast portfelli polnud. Oleks kordi uhkem lugu olnud, kui oleksime saanud nagu raamatus, oma trahvitähed just seanahast portfellile lüüa. Nagu raamatus.
Lõppkokkuvõttes jäi tempel löömata. Meie kuulsusrikas looduskaitsjate punt läks laiali, kui keegi meie peakorteri ära reostas.
Jäid vaid aated :) Ja lõbus lugu.

Välismaal

Jalad tulitasid pikast messipäevast. Istusime oma pisikese rendibussikeses. Pigem ei rääkinud, sest seda viimast sai peaaegu üheksa tundi tehtud. Logistasime mööda Helsingi kesklinna hotelli poole. Otsisin pilguga akendelt jõuluaega ennustavaid küünlakolmnurkasid. Leidsin!!! Mida ebatõenäolisemaks seda pidasin, seda suurem vautsi! tunne oli. Ja siis...seisime valgusfoori soovitusliku tule taga. Pilk eksis ühe teise korruse korteri aknasse. Ilus! Seal mängisid nimelt kaks päkapikumütsidega meest piljardit. (Kiidega nad igatahes togisid midagi).
Nüüd ei paina mind enam küsimus, et mida teevad päkakad siis, kui jõulude vaheaeg on.

PS Filmis "Toscana päikese all" ütles Marcello, et valgusfoori tuled tähendavad järgmist. Roheline: avanti, avanti!
Kollane: dekoratsioon
Punane: soovituslik

Elu õied

www.allposters.com Pildike eilsest õhtust.
Mina loen raha. Suurt, mida lugeda, ei ole, olgu igasugustele röövlitele öeldud. Aga no üks Koidula on. Ja see sinetab minu kõrval voodi peal.
Minu 4-aastane pojuke istub samas ja üritab mind püha ürituse juures võimalikult keerukate küsimustega eksitada.
Ühel hetkel napsab ta Koidula voodi pealt, teatades vastuvaidlemist mittesalliva häälega, et temal on ka ühte pikka raha vaja.
Mina pakun, et paneme tema kassasse sente ja kogume neid ja et küll pikk raha ka vajalikul hetkel olemas on. Ja see, mis järgneb, on üle igasuguste ootuste ja eelduste.
"Üüü-üüü-üü! Mida ma nende tikkudega tee-een! Üü-üü! Nende sentide eest saab ainult tikutopse osta!! Üü-üü-üüü! Mis mõte sellel kõigel on!! Ma ei tohi isegi ahju kütta!!! Üüü-üüü...!"

***

Prontsendiõpetus, paar tundi varem

Suur vend siirdab mängu arvutisse ja pobiseb, et 30% on juba all. Väike vend keksib küpsisepudi külvates jalalt jalale ja pommitab küsimustega.

"Mis need prontsendid on?"

"Mitu prontsenti sa juba oled saanud?"

"Mitu...ee...seda on vaja arvutisse saada?"

"Kas mina saan ka mõne...ee...selle...prontsendi?"

Erudeeritud ema (kes, tõele au andes, jättis matemaatika kahjuks juba teises klassis maha) otsustab 4-aastase protsentide võlumaailma juhatada,

Ema rebib ajalehest ristsõna. See on 100% ristsõna, seletab ta. Pooleks rebitud paberi kumbki tükk sai pealkirjaks 50%. Kui tükke saab kokku kümme, näitab ema pojukesele, kuidas 30% ristsõnast on ühe põlve peal.

Hämmastav, kuidas meeterkuusteist-mees edasiviivaid küsimusi esitab! Võlumaa on hoopis tema küsimustes.

Muljed

Esimene, eilsest õhtust. Võtsin Aadu käevangu ja läksime õhtust jalatõstmistiiru tegema. Meie maja juurest algab kohe metsatee. Ja see oli eile nagu mingis võlumuinasjutus, meelitas kujale kolama. Aadu oleks küll tahtnud pikemalt turvalises õuelambi valgusvihus Berta jälgi uurida, aga veensin teda minuga metsa tulema. Kasutasin äraspidist psühholoogiat. Ütlesin Aadule, et küllap oleks julgem, jah, siia maja juurde jääda. Kindlasti on metsas kollid ja üksking-puujalad ja igasugused pultokid. Selle peale viskas Aadu kõrvad uhkelt seljale ja marssis, rind ees, metsa.
...
Kõndisime Aaduga mööda klirisevaid vahtralehti nagu püüne pääl. Nii helge oli olla. Nii valge oli olla. Täiskuu rippus puude kohal nagu pannkookide pealik. Kujutlesin, kuidas meie graatsilist õhtupromeneerimist saadavad tuhanded pilgud pisut pimedamast võpsikust- cream-silmad ja vildist jänesed istuvad koos nagu vennad ja mutionu kaisutab vihmaussi.
...


Teine. Eilsest õhtust.
Ma olen igasuguseid asju teinud, aga need on niii salajased, et ma ei saa kiidelda. Kaua võib?!?

Naispersoonid jagatavat toorikuteks, noorikuteks, moorikuteks ja koorikuteks.
Naiskäsitööfännid siis ilmselt ka? Ilmselgelt olen toorik.
Kohe-kohe oleks täitunud T.I.S.S ordeni kavalerile vääriline aastake sihitut rabelemist Isetegija.net keskkonnas. Paraku ilma megaprohmakata 1. sünnipäevani ei jõudnud. Looduse poolt antud näpunobedus ja aeglane mõtlemine pole hea kooslus. Kustutasin tõelise toorik-terminaatorina suurema osa oma 2008-2009 potitustest.

Õnneks on vist kusagil säilinud suur osa pilte ja väike osa tekste. Sissejuhatuseks hakkan tasahaaval arhiivis tuhnima ja vanu asju üles riputama. Et oleks kena vaadata, kuidas toorik toimetanud on. Tea, millal see nooriku aeg kätte jõuab...?
Jah, selgituseks- T.I.S.S orden on Teen Ise S...st Saia. Ehk kuidas Anakonda headest ideedest tiivustatuna esialgu kõik tuksi keerab, aga mingil hullul moel kastanid jälle tulest välja toob. Orden on annetatud Polkovniku poolt.