Showing posts with label käsitöö. Show all posts
Showing posts with label käsitöö. Show all posts
22.9.11
Kes linki ei jaga, see klikki ei saa...
k...olevat juba vanad interneandertallased öelnud.
11.9.11
Haapsall, monokulm ja teised unistused
Paradoksaalsel kombel oskavad lapsed palju suuremalt unistada kui täiskasvanud. Mõistusevastane on nimelt see, et täiskasvanute rännak on olnud pikem, nähtud ja tehtud on lastest rohkem, kogemusi on selja ja sülega. Toormaterjali, millest unistusi punuda, on vingelt suurem ports kui meie elu õitel. Lastel on vist veel vahvad salakanalid lahti, kust nemad oma ainest hangivad.
Aksel ei näe näiteks mingit tõrget oma unistuse, lennata meie tähesüsteemi servmise planeedini, tõeks saamisel. Joss tahab ehitada nii veidraid sõidukeid, millest mina isegi aru ei saa.
Minu enda lapsepõlvest pärineb kaunis ulm punastest juustest, tedretäppide all mittekannatamisest ja uhkest monokulmust, mis mu ilme metsikumaks muudaks. Olgu öeldud, et monokulmu ma sain. Eelmainitu on muide kõik Astrid Lindgreni põhjustatud. Pipilotaviktuaaliarullkardiina oli mu mõtteline pealik mitu aastat. Või siis kuud. Või minutit. Lastel käib aja määramine ka täiesti oma reeglite järgi.
Oh, ja siis meeldisid mulle väga igasugust sorti miniatuursed vidinad- sõrmeküüne suurused autod, pöidlapikkused nukud, tillukesed nukuvankrid. Usaldades oma mälu ja võimalust, et unistusi saab üldistada vastavalt vanusegruppidele, tekkis mõte fimost nukunõud valmis nikerdada. Sellised need said.


Ma ise keerutasin neid jupstükke mitu päeva pintsettide vahel. Ja kiitlesin kõigi ees, kes vaadata viitsisid. Loodan, et kingisaaja oli ka rahul. Loodan, et ta ei igatse endale monokulmu. Sellega on pärast võib olla moetrende silmas (sic!) pidades jube palju sehkendamist.
Kui esimene poeg siia ilma saabumist mu kõhunaha taga ootas (muide, homme saab temaga kohtumisest 16 aastat!!!), ja mina meeleheitlikult talle esimest sokki raamatu järgi kududa üritasin, võttis geenikingituseks saadud ambitsioonikas käsitööosakond ajus jube uljaid poognaid. Unistasin, et ühel päeval saab tehtud ka peenemat näputööd. Näiteks Haapsalle ja lapitekke. Olgu öeldud, et selle esimese, kivikõva sokiplönni kohal rõõmustades ei julgenud ise küll veel loota, et neist unistusist kunagi ka asja saab. Aga palun! Peab vaid unistada oskama ja ette võtta julgema! Muu on vormistamise küsimus.
2.2.10
Põhiliselt padi. Natuke isvammi ja grammatikat ka.
Ise tegin. Polkovnik õpetas. Uhked olid mina ise, Laima ja Polkovnik.
Grammatikast.
Proloog
Vastavalt minu 4-aastase reeglitele nõuab s-täht sõna alguses enda ees i-d. Näiteks: istaadion, isport, iSven jne.
Lugu ise
Georg:"Emme, kas Käsna-Kalle on isvamm või kala?"
Mina:"Ma arvan, et Käsna-Kalle on pigem svamm."
Georg:"No siis on ta põhjaläinud rääkiv isvamm."
3.12.09
18.10.09
Lõnga metamorfoos
Hommikul paistis kena lumi akna taga. Ja ma otsustasin, et sel aastal patseeriks oma Jutta Schulze suusamütsi asemel hoopis isetegijale väärilise kõrvasoojendajaga metsa vahel. Lilla fliisist suusapibo jäägu katlamaja-puukuur-katlamaja trajektoori kaunistama.
Juulikese kingitud lõng niutsus ammu lõngakirstus ja nõudis metamorfoosi. Hakkasin hommikul kuduma. Püha tegevust katkestas vaid südametunnistuse sund valima minna.
Tahtsin kordki teha pilte päevavalguse käes. Sestap hiilisin maja taha metsa. Karm nägu piltidel pole tegelikult minu heasoovlikule natuurile vastav. Konspiratsiooni mõttes lihtsalt teesklesin, et ei tea, mida teeb mu parem käsi fotokaga pea kohal. Ma lausa ei näinud seda. Et kui juhuslik mööduja lähedusse sattunud oleks, saanuks teda säästa imestusest, et mida see plika seal metsa vahel kekutab. Valimiste päeval veel! Ja kuna poseerimine on minu jaoks 8 korda hullem kui...mistahes asi, ei saanud ka kedagi fotograafiks kaasa võtta.
Fotode peale jään tavaliselt kas suu lahti ja silmad kinni või silmad kinni ja suu lahti. Vahepealset varianti pole. Kui aeg-ajalt mõnda pilti vaatan, et wow! kuidas ma küll nii kompvek siin pildil välja paistan (ehkki pildi tegemist ei mäleta ja interjöör on ka tundmatu), siis selgub alati, et tegelikult on see Juulike seal pildi peal.
Juulikese kingitud lõng niutsus ammu lõngakirstus ja nõudis metamorfoosi. Hakkasin hommikul kuduma. Püha tegevust katkestas vaid südametunnistuse sund valima minna.
Tahtsin kordki teha pilte päevavalguse käes. Sestap hiilisin maja taha metsa. Karm nägu piltidel pole tegelikult minu heasoovlikule natuurile vastav. Konspiratsiooni mõttes lihtsalt teesklesin, et ei tea, mida teeb mu parem käsi fotokaga pea kohal. Ma lausa ei näinud seda. Et kui juhuslik mööduja lähedusse sattunud oleks, saanuks teda säästa imestusest, et mida see plika seal metsa vahel kekutab. Valimiste päeval veel! Ja kuna poseerimine on minu jaoks 8 korda hullem kui...mistahes asi, ei saanud ka kedagi fotograafiks kaasa võtta.
Fotode peale jään tavaliselt kas suu lahti ja silmad kinni või silmad kinni ja suu lahti. Vahepealset varianti pole. Kui aeg-ajalt mõnda pilti vaatan, et wow! kuidas ma küll nii kompvek siin pildil välja paistan (ehkki pildi tegemist ei mäleta ja interjöör on ka tundmatu), siis selgub alati, et tegelikult on see Juulike seal pildi peal.
Subscribe to:
Posts (Atom)
