Palun väga! Näide selle kohta, kuidas loova meelega ja oma ainet jumaldavad õpetajad päriselt mõjuvad ja mõjutavad.
Aastanumbrit kirjutati ilmselt alles kuidagi 198lõpupoole. Vene keele õpetaja loosis meile tekstianalüüsi jaoks maailma kunstnike elulugusid mõne näitega kunstniku töödest.
Minule sattus Paul Signac ja tema The Pine Tree at St Tropez ( 1909), kellest ma loomulikult 198millalgilõpupoole mitte midagi kuulnud polnud. Kõigepealt avaldas mulle, liblikaajuga kooliõpilasele, muljet nimi, mis häälduse poolest oli täpne vaste sellele, kuidas vene keeles sinikat nimetatakse. Mitte seda marja.
Teiseks oli täpitehnika minu jaoks nagu kuu peale sattumine. Nii põnev ja ootamatu. Ja nii filosoofiline. Ma arvan, et mõtlesin siis esimest korda sellele, et asjad võivad väga erinevalt mõjuda, olenevalt sellest, kas neid kaeda lähedalt või kaugelt.
Ja siin on paras paik tegemaks pööre jutu alguse juurde. Kui leidsin sellise täpitehnika viljeleja, siis tulid supsti! Signac ja vene keel ja õpetaja meelde. Vägev.
Ja minu täpimeri tänasest. Tehtud näpuga aipäädi togides.
No comments:
Post a Comment