11.9.11

Haapsall, monokulm ja teised unistused

Paradoksaalsel kombel oskavad lapsed palju suuremalt unistada kui täiskasvanud. Mõistusevastane on nimelt see, et täiskasvanute rännak on olnud pikem, nähtud ja tehtud on lastest rohkem, kogemusi on selja ja sülega. Toormaterjali, millest unistusi punuda, on vingelt suurem ports kui meie elu õitel. Lastel on vist veel vahvad salakanalid lahti, kust nemad oma ainest hangivad.

Aksel ei näe näiteks mingit tõrget oma unistuse, lennata meie tähesüsteemi servmise planeedini, tõeks saamisel. Joss tahab ehitada nii veidraid sõidukeid, millest mina isegi aru ei saa.

Minu enda lapsepõlvest pärineb kaunis ulm punastest juustest, tedretäppide all mittekannatamisest ja uhkest monokulmust, mis mu ilme metsikumaks muudaks. Olgu öeldud, et monokulmu ma sain. Eelmainitu on muide kõik Astrid Lindgreni põhjustatud. Pipilotaviktuaaliarullkardiina oli mu mõtteline pealik mitu aastat. Või siis kuud. Või minutit. Lastel käib aja määramine ka täiesti oma reeglite järgi.

Oh, ja siis meeldisid mulle väga igasugust sorti miniatuursed vidinad- sõrmeküüne suurused autod, pöidlapikkused nukud, tillukesed nukuvankrid. Usaldades oma mälu ja võimalust, et unistusi saab üldistada vastavalt vanusegruppidele, tekkis mõte fimost nukunõud valmis nikerdada. Sellised need said.



Ma ise keerutasin neid jupstükke mitu päeva pintsettide vahel. Ja kiitlesin kõigi ees, kes vaadata viitsisid. Loodan, et kingisaaja oli ka rahul. Loodan, et ta ei igatse endale monokulmu. Sellega on pärast võib olla moetrende silmas (sic!) pidades jube palju sehkendamist.

Kui esimene poeg siia ilma saabumist mu kõhunaha taga ootas (muide, homme saab temaga kohtumisest 16 aastat!!!), ja mina meeleheitlikult talle esimest sokki raamatu järgi kududa üritasin, võttis geenikingituseks saadud ambitsioonikas käsitööosakond ajus jube uljaid poognaid. Unistasin, et ühel päeval saab tehtud ka peenemat näputööd. Näiteks Haapsalle ja lapitekke. Olgu öeldud, et selle esimese, kivikõva sokiplönni kohal rõõmustades ei julgenud ise küll veel loota, et neist unistusist kunagi ka asja saab. Aga palun! Peab vaid unistada oskama ja ette võtta julgema! Muu on vormistamise küsimus.


2 comments:

  1. Ui-ui, Ussinahk! Minu meelest oleme meie fantaseerimise meistrid. Monokulm on asendunud lihtsalt praktilisemate ja nägusamate unistustega. Aga Haapsall on imeline (kahju, et Sa äärepitsi kudumist pikemalt ei kirjeldanud) ja miks ei ole mainimist leidnud higiveripisarad teki nööpide etteajamisel?

    ReplyDelete
  2. "Laps lapitekil" on nii nummi pilt. Ja haapsall on... minu jaoks siiani kauge unelm. nii et aplaus võrratule kiirele mummumeistrile Anakondale!
    Minu lapsepõlveunelm, millel polnud õnne täituda, oli mikronõud 8cm pikkusele lemmiknukule. Jaa...

    ReplyDelete