17.1.11

Praha...eelmisel aastal

Nüüd on piisavalt pikk aeg vahele jäänud. Piisav, et läbi viia mu isiksuse omaduste kiire ja tõhus minianalüüs. Noh, et kas ma olengi tegelikult nii sapine ja kriitiline urgitseja (eredamad näited eelmiste Tšehhi trippide kirjelduste juures, kus ma kirusin viisakalt peaaegu kõike/kõiki, millega/kellega kokku puutuma juhtusin). Või oli mul tuline õigus mõnede mõrtsuk-teenidajate peale nina kirtsutada? Oli jah õigus. Minianalüüs sooritatud.
Praha juurde. Võib-olla ülalnimetatud ajaline distants elamuste kogemise ja kirjutamise vahel on detailseks verbaalseks maalritööks liiga suur. Võib olla, et nurgad on sildaks lihvit ja Praha muru saab siin blogis rohelisemaks kui iial tegelikkuses olnud on. Kes teab...
Laekusime palavasse Prahasse, leidsime oma fantastilise hotelli kesklinnas http://www.hotelpresident.cz/ , tegime lokid pähe ja siis oli varsti kohal meie giid. Mul on piinavalt kahju, et selle toreda proua nime ei mäleta. Kolimise käigus on kronoloogiliselt ladestunud kultuurkiht, mis koosneb erinevatest märkmetest jms, korvamatult segamini paiskunud. Vuih, paha lugu. Aga hotell, selle personal ja maasikakook olid oivalised. Ja personal. Ja muidugi personal.
Käisime hea mitu tundi kõik see Karli sild ja Georgi mälestusmärgid ja valitsushooned ja mis kõik veel. Ilus oli küll, midagi pole kosta. Pärast osalesime Epuga eksperimendis- homo sapiensist saab turist. Käisime tuhandete teiste evolutsioonitrepil paar astet alla sõitnud isenditega vaatamas Praha ühte tuntumatest vaatamisväärtustest http://www.pragueexperience.com/places.asp?PlaceID=596 . Seisime, pälvisime tänu püüdlikule jõllitamisest korraliku kangekaelsuse (need kirikud ehitati vanasti ikka ilgelt kõrged), kuni lõpuks koogutasid kujukesed kella sihverplaadi ümber kohmakalt paar korda ja siis oli pidu läbi. Uskumatu. Võtan maha kõik see kaabu kogu keeruka mehhanismi ees, mis seda kella ja lustakaid kujukesi viis sajandit käimas on hoidnud, aga vaataja saab tõesti ainult seda öelda, et olen näinud vääääga vana asja. Kõvamad trumbid on tegelikult meil kõigil käes, kui läheme õue, ja piilume maakamarat, millel kõnnime. See on hea jupp vanem leiutis.
Kõige meeleolukam asi, mis tagasiteel juhtus, sattus olema kodust lausa käbiviske kaugusel elik kusagil Jõhvi taga. Tiksusime igale almanahhile au tegeva väljendi eeskujul (väsinud, ent õnnelikud. Või oli see "õnnelikud, ent väsinud"?). Bussijuht oli vähemalt selja tagant seirates oluliselt reipama olekuga õnneks. Ja siis vaatab väike minuke aknast- vastu sõidab jalgrattal...ei keegi muu, kui Bob Marley ise! Rastapatsid, habe-vunts...kõik nagu vaja. Olin valjuks hämmingu väljendamiseks liiga väsinud, aga tahtsin siiski ka kaasreisijate tähelepanu imeasjale suunata. Kahjuks või õnneks, aga Tiit tõestas, et ka temal on suu nina all põiki, ja ta ei karda seda kasutada. Laisalt, ent piisavalt valjult, et minu pobinat summutada, venitas ta üle bussi:"Nää, Jeesus sõidab jalgrattaga!" Epp ärkas selle peale ja hõiskas vaimustunult:" Mõtle, jah, me oleme täna juba niiii palju toredaid inimesi kohanud!". Elusid nõutada võiv naer oli vältimatu.
Aga muidu oli tore. Olime väsinud ja õnnelikud ning säästu-butiigi "King & Õlu" idee polnud veel maha maetud.

Ülalolevaga on allakirjutanu ülalolevale alla kirjutanud.

2 comments:

  1. No ütlemata tore, et armastad end veel värsivormis väljendada. Aga tea, kallis Lembelill, et saada arvestatavaks poetessiks, on vaja muudkui kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Ja loomulikult lugeda ka teiste head luulet, mida ma loodan peagi pakkuda, sest ajasid mulle käesolevaga ka blogimise isu peale. Lav juu forever. Juhu!

    ReplyDelete
  2. ja mina....
    mul hakkas silme ees jooksma film....kus sa oled lokkidega....ja sealt edasi oledki sa nüüd minu jaoks lokkidega armas sõber:P

    ReplyDelete