Kaheksas juuli

Väga suur erinevus Eesti ja Montenegro vahel on vetsupaberirulli toru paksuses. Siin on kaks korda väiksema läbimõõduga rull. Väga kriipi toru. Klaustrofoobiline.

Ja mingi loogikaviga on minu aju jaoks kohalike nimede sees. Olen veatult meelde suutnud jätta ainult hotellibossi ema nime, mis on Nada. Hotellibossi nimest pole ma vist lõpuni aru saanud. Ja see tore poiss, hotellibossi ilus nõbu, kes mind eile Budvasse ja tagasi sõidutas...tema nime mäletasin ma ainult nii kohati, ja kui ta oli kolmandat korda mu üle naernud, sest mul oli ta nimi jälle meelest ära läinud, siis ma rohkem ei täpsustanud. Päris lootusetu juhtum olen selles mõttes. Üsna vokaalivaene keel paistab see niikuinii ööoaõiemaa daami jaoks, aga lisaks on täis- ja kaashäälikud üksteise suhtes imelikus asukohas. Olen päris kindlasti paaril korral müüjatele tänulikult tšehhi keeles „pea“ öelnud. Montenegros tänatakse nimelt „hvala“, mitte „hlava“, ehkki mina seda siin juurutamas olen.

Kui nimede meeles pidamine välja arvata, siis on kogu hotellibossi pere juba kenasti tuttav. Tal on täiesti jumalik vanaema, kellega meil on sama ärkveloleku tsükkel ilmselt, sest tavalisel ma sätin ennast hommikul rõdule kohvi ja raamatuga, kui vanaema all restorani juures kuskilt nurga tagant oma kastekannuga ilmub ja lilli jootma hakkab. Ülejäänud osa päevast istub ta restoranis nagu vana ilus kuninganna ja me vahetame temaga alati naeratusi, kui ma seal läbi kõnnin, et randa minna või kui plätud juba kriuksuvad. Mõnikord ütleb ta midagi omas keeles ja mina teen rõõmsa näo, lootuses, et ta ütles midagi kena. Kuna vanaema sõnade hulka kuulub tihtipeale ka „bravo“, mis tähendab „hästi tehtud“ vms, siis jääme lootma, et ta ikkagi on verbaalselt sama nunnu nagu kehakeel reedab.

Kuna ma olen taksojuhtide suhtes pisut hella närviga viimastel päevadel, siis palusin hotellibossil mingi variant välja pakkuda, kuidas ma saaks turvaliselt ja korras meeleoluga ning suhteliselt vähe laostavatel tingimustel Budvas, lähimas suuremas linnas ära käia. Hotelliboss (edaspidi HB) ajas asjad jutti ja kutsus oma nõbu, kelle nime ma ei mäleta, eks, mulle autojuhiks. Täiesti kokkulepitud ajal, minutipealt, saime minu koduuksel kokku. Sõit kestis hea pool tunnikest, sest teedel on maksimaalne kiirus 80 km/h ja kuna mööda rannikut sõidetakse praegu puhkuse tõttu jube palju, siis kohati oli kiirus oluliselt väiksem. Lausa ummikuid polnud, ent vahepeal tuli taskusse unustatud iirise moodi venimist ette küll. Aga selle-eest saime palju juttu rääkida. Poiss, kelle nime ma ei mäleta (edaspidi PKNMEM), on suurema osa elust sealsamas külas elanud, kus minu kodu praegu on, aga kuna ta pakub oma paadiga kruiisitamist ja suurem ports kliente on ikkagi linnade lähedal, siis mõned viimased aastad on ta hoopis peamiselt Kotoris elanud. Ja arva ära! Kui me siis seda kohalikku bändide värki rääkima hakkasime, siis tuli välja, et ta on hõumi selle Who See bändi tüüpidega, kelle video lingi ma kuskile millalgi paar päeva tagasi postitasin. Saatsin neile tundmatuks jääda sooviva vanema eestlase poolt südamlikud tervitused.

Eestlaseks olemisega oli tore nali ka. Vähemalt minu pea sees. Üldiselt on siin kõik rahvas üsna tuttavateks saanud. Nii personal kui puhkajad. Õhtuti viskab võõramaid nägusid sisse, kui jahiparklasse saabuvad kollektiivid, kes ei karda igavest õõtsumist ja merehaigust. Ükspäev oli köögirahva seas üks uuem nägu. Pöördusin tema poole, sest tal oli hotelli t-särk seljas. Küsisin oma küsimisi ja samal ajal kogunes minu selja taha juba väike punt vanadest olijatest. Kui see uus siis küsis, et kas ma olen Moskvast, ütles vanade olijate punt ühest suust: „Eestist!“. See meenutas mulle kangesti stseeni Snatchist, kui Turkish ja Tommy peavad mustlastega läbirääkimisi https://www.youtube.com/watch?v=1so6Mvm1K20

Budvas olemiseks valisin ilmselt täitsa vale, kohalike väitel viimase aja palavaima päeva. Kõndisin seal vanalinnas ringi ja salaja nimetati mind päris kindlasti täiesti kuiva ja optimaalse ph-numbriga nahaga inimeste poolt kõige märjema inimese laureaadiks. Kui kogu organismis leiduv vesi ja mineraalid olid mu pooride kaudu Budva linna tänavatele tilkudes aurustunud, olin jõudnud käia paaris suveniiripoes, roninud vanalinna kõige kõrgemasse tippu, et leida salapärane kunstigalerii, mis on kaardil, aga millest ükski inimene vanalinnas kuulnud polnud, lõõtsutada paaris toredas kohvipoes, osta ajaleheputkast paar kohalikku koomiksit ja lõpuks leida ka see tore galerii, kus näidatakse ja müüakse Balkani kunstnike töid maalidest keraamika ja metalliasjadeni välja. Kunstigaleriis on vahva konditsioneer, seal oli mitmel põhjusel mõnus olla. Kui olin sealt ostnud Vesna Acimovici tassi http://www.vesnaacimovicpanic.com/ceramics/index31e.htm , tundus, et nüüd pole enam viisakas niisama, ilma selge põhjuseta seal edasi töllerdada. Nägin, et galerii tagauks avaneb imelisele varjulisele terrassile. Küsisin galeriipoisi käest, et kas siin ka kohvikest müüakse. Poiss kahetses rohkesõnaliselt, aga selle vastu polnud tal ka midagi, et vanainimene natuke nende hunnitul terrassil ähib. Potsatasin istuma. Mõne minuti pärast läks hämmastavalt mittehigistav poiss pikkade sammudega minust mööda linna poole ja naeratas. Varsti oli ta tagasi, olles tellinud lähimast kohvipoest mulle tassi kohvi. /vaikusepaus, segu hämmingust, rõõmust ja müts-maha-tundest/

Üldiselt. Budva vanalinn on hämmastavalt tore, mõni tänav oli lihtsalt minu gabariitide jaoks liiga kitsas, aga samas põnev. Ühes kohas tegin oma telefoniga panoraamvõtte. Pärast pildi valmis keerutamist ei teadnud enam, kust ma tulin või kuhu poole minema peaksin. Panen selle palavuse süüks. Ja samas oli mul siiralt hea meel, et ma olin oma puhkusekohaks ikkagi Bigova, selle väikse nunnu õhurikka ja rahvavaese külakese valinud.

Ah, üks nimi on mul tänase seisuga siiski veel meeles. Goijko. Kellel see nimi ununeks, eks, kes vähegi kunagi hr Mitićit atraktiivseks indiaanlasehärraks on pidanud. Budva sadamaalal peatusin korraks suveniiriputka juures, mille peremees tegeles küll ühe paarikesega, kes soetasid endale Montenegro nimega külmikumagnetit, aga kes andis mulle silmadega märku ära oodata, kuni ta lõpetab. Kui värsked magnetiomanikud eemaldusid, ütles putkamees, et tema nimi on Goijko ja haaras nii jõuliselt mu käe, et kui meie ümber poleks olnud sagimas nii palju rahvast, arvanuksin, et tegemist on magnetibisnesi varjus jäsemete edasimüügiga põhitoidust teeniva džentelmeniga. Katsusin natuke oma kätt endale tagasi saada, aga Goijko (kelle nimi ei läinud mul hetkekski meelest, sestap edaspidi: Goijko), kelle silmis põles lootus, ei lasknud haaret korrakski lõdvemaks ja käis välja ettepaneku minna kohvile. Mu käelaba hakkas sinakaks muutuma. Ütlesin Goijkole, et meie vahel ei saa midagi olla ja et ma pean nüüd minema hakkama ja küllap varsti tuleb keegi, kellega ta toredasti kohvitada saab. Goijko, kes oli umbes jõuluvanaga samaealine, ei saanud vist endale lubada mingit umbmäärast „varstit“. Mis käes, see käes. Sõna otseses mõttes. Kortsutasin siis oma kulmusid. Nagu päris kortsu kohe. Hea, kui sul on sellised kulmupõõsad. Praktiliselt monokulm. Mõjub veenvalt. Goijko sai kohe aru, et siit mingit kohvi loota pole ja haare muutus lõdvemaks. Kasutasin normaliseeruva vereringega kätt, et Goijkole (kelle nime ma veel ikka polnud unustanud) lehvitada.