Kuues juuli

Ärkasin just. Ma ei kuulnud isegi läbi une, kuidas need lapsed, kelle eest mind hoiatatud oli, omavahel maitsetult palju: „ Petja, Petja, Petja!“ hõikusid, ehkki rõduuks oli pärani lahti. Kahtlustan, et selle magusa une põhjustas minu kadunud äi. Kaude, noh, mitte midagi ulmelist. Eeskujuna. Kuna ma tulin siia niimoodi...poolmetsikult, siis pidin kuidagi võimalikku tulevast heaolu garanteerida püüdma. Hea, et ma juba seal taksopeatuses vedelaks ei löönud ja salarelvast ei loobunud. Ühesõnaga, võtsin elus esimest korda omal algatusel sellele hotellipidajale Eestist meelehead kaasa. Suveniiri või nagu. Või noh...kui nüüd täitsa minu isiklikust seisukohast, siis ilget löga, Vana Tallinnat, aga enamuse arvamuse vastu ma ei saa. On ju kombeks seda kõigile välismaalastele viia? Minus endas pole tilkagi kauplemise ega meelehea viimise geeni. Äiapapa aga oli selle ala masterkuningas. Jõulude paiku laadis oma vana Volga kuusekesi ja vahuveine täis ja tegi korraliku tiiru kõikide peaarstide ja põhiagronoomide juurde. Tiirult naases ta tühja autoga, aga kui lähitulevikus tabas mingi kiiret lahendust vajav haigusjuhtum või mõni muu välkjapauk, siis olid kõik olulised persoonid tal ühe telefonikõne kaugusel.

 

Jah, see Vana Tallinn. Käisin täna oma bookinguraha maksmas ja krabasin siis ka pudeli ja motikatel kihutavate Kihnu memmedega Eesti turismivoldiku kaasa. Nüüd nad vist arvavad, et Eestis elavad ainult vanad naised. Andsin kingitused väikese, aga võimsa tseremoonia käigus üle. Muide, siin toimub mingi turistide tšekkinn riigile majutusasutuse poolt. Ja hotellihindade puhul on kasulik uurida, kas kõik maksud on juba hinna sisse arvestatud. Siis kehtib kena turismimaks, umbes euro inimese kohta päevas. Või midagi sellist.

Ja kui ma siis lõunal oma kriuksuvate plätudega pannkooke sööma läksin ja enne sööki kohvi tellisin, maandus laual madala põntsuga ka klaas, kus oli jääkuubikuid ja sidruniviil ja nagu väga vähe coca-colat. Kelneripoiss ütles, et mina kinkisin neile, nemad kingivad mulle kohaliku kõige-kõigema maitse. Ürdilikööri. Gorki List. Seedimisele väga hea, ütles ta, ja tegi oma kõhule päripäeva pai. Maja poolt, viipas poiss väikse kummarduse saatel. Vältimaks edasist võimalikku solvumist ja riiukisku, ütlesin igaks juhuks, et ma ei joo alkoholi. Aga see tema näoilme põrmustas mu veendumused ja hoiakud ja ma ikkagi limpsisin seda seedimisele head rüübist. Limpsisin pannkookide vahele ja peale õnneks klaasi põhjas ikkagi väga väikeses koguses oleva triptski ärr ja ziss ollit banngoogidd kahh jubba otssas ja gahjukss mõddless se boiss, et mulle ni vägga meeldiss, et dõi gohhe suurrrema glaasi sedda jumaliggu iooggi.

Mu pea sees surises miskiasi. Kaasas olnud krimiromaan muutus lihtsalt paberiks, millel oleks nagu tindiste jalgadega kana breikinud, nii et seda enam lugeda ei saa. Keeldusin edasisest pummelungist, tänasin südamlikult ja läksin tuppa Twin Peaksi vaatama. Oli oldud ju küll seal päikese käes. Ja plätud kriuksusid ka alles. Kruttisin sarja oma lemmikkohta, kus Dale Cooper on natuke haavatud ja talle pakutakse lahkelt sooja piima https://www.youtube.com/watch?v=ZLvZG6FgWLA , aga väga palju edasi ei jõudnud. Siis segunesid petja-petja-petja ja Lynchi geniaalsus kõik pehmeks uduks. Ja siin ma nüüd siis olen. Seedimine korras, vähepetjarikas kosutav iluuni tehtud. Ja järgmised aastad on siis rahu maa peal. Katsun edaspidi vältida viisakusšnapse. Ainult plätud on kuivad. Peaks need kriuksuvaks tegema.

Eile õhtul ei suutnud neile söögiaurudele vastu panna, mis alt restoranist tuppa voogasid ja otsustasin natuke menüü sisse vaadata. Seda enam, et õhtune soojus hellitas nagu samet ja kommunistliku Itaalia poolt punas taevas nagu maailma kõige suurem kitš, aga hingematvalt ilus oli ka. Restorani minek oli ka ses mõttes ainuõige otsus, et see siili näoga kaval kelner, kes esimesel päeval kõigi mu kohvide eest hoolitses, jäigi mu ihukelneriks. Kuna meievaheline esialgne kohmetus on muutunud tugevaks sõpruseks ja ta leidis ikka aega, et minu laua juures peatuda ja paar sõna olulistel teemadel vestelda, sain tema käest ka kohaliku muusika kohta väikse ristküsitluse läbi viia. Ma olin päeval juba paar lahedat hip-hopi kampa leidnud, mida kohe päriselt ka kuulasin, ikka täitsa kohalikke, Montenegro omasid, ja neid kinnitas ka teadlik kelner. Ehkki 2Paci tasemel siin ikkagi midagi polevat. Radio Katakomba labeli tüübid tundusid lahedad. Ühte hakkasin isegi FBs jälgima, Dobbla Galiotit https://www.youtube.com/watch?v=OsoGGB3q96s , kelle kodulinn on Budva, kuhu ma homme korraks põikan. Äkki juhtub midagi toredat? Ja siis selline bänd nagu Who See https://www.youtube.com/watch?v=5pbGEDY2ey8 , kelle video on ka täitsa turismivideode kategooriasse liigitatav. Just selline mereäärevärk ongi. Nii palju, kui ma näinud olen 😊 No minu memm, kes jumaldas Jason Donovani, arvaks seda muusikat kuulates, et miski veereb trepist alla, aga mulle meeldib.

Restos olid kõik söögid, kirsipirukas ja jäätis välja arvatud, kala või mereandidega. Suurem osa roogadest maksid 45-90 eurot ja tundus, et enamikku nendest saab mitme peale ära lahendada. Nii ma nägin teistelt laudadelt. Kristuse püstol, kust mina sellise raha võtan, eks?! Sõin hoopis tindikala risottot ja lolli peaga tellitud kirsikooki. Nii suurt kooki oleks pidanud ka kambaga sööma. Arvatavasti sundis seda tellima selle pettunud taksojuhi minu peale pandud jinx. Vot nende söökide hinnad jäid minu taluvuse piirile. Risotto ja pastaasjad olid 11-16 eurot.

Ainus tilk tõrva meepotis on see, et ma muudkui ehmun oma käe peal oleva bäädäss albatrossi tätuukleepeka peale, mille Sadamasalongist hankisin. Iga kord võpatan, kui seda silmanurgast näen. Õnneks see hakkab soolvees justkui kergelt tuhmimaks muutuma. Ma ei jaksa kaua niimoodi hirmus elada.

Natuke Julee Cruise´i ka, kuni ma ujun https://www.youtube.com/watch?v=bxGtQQhV4xM