Kuidas hüüdnimest lahti saada

Hõikasin õrnal häälel kassi nr 2 tuppa, nagu päris Krõõt kohe, ikka: "Jackie, Jackie, Jackie!" Ja siis endalegi üllatusena meenus, et minu enda hüüdnimi oli terve paganama põhikooli ja gümnaasiumi ajalgi veel Jack. Ja mõned päevad pärast gümnaasiumi lõppu ka. Mine tea, kust see nimi tuli. Küllap sellest, et ma olin selline Ida-Saksa naismeessuusataja vuhti, peamiselt puu otsas või keldrites pesitsev lapsuke, kes alati kindlalt kohal oli, kui mõni roheliste maskide või noorte zorrode rühmitus moodustati.

See, kuidas kass nr 2, kes kassist nr 1 välja tuli, nime sai, on küll klaarimast klaar. Nimelt oskas ta juba õrnas imikueas ilmeksimatult vana hea päris-Jackie-Chani poose võtta.

Aga mehisest ja seikluslikust hüüdnimest saab daam väga hõlpsasti lahti. Selleks tuleb vaid umbes kolm prullakat põngerjat sünnitada, lasta rahulikult 20 aastat mööda minna ja lõpuks, kui ta nii tobe pole ega seda lolli lugu kuskil blogis ei paljasta, ongi naksti kummalisest hüüdnimest prii.

Kuidas Kulno mu pulmad päästis

No kõigepealt, eks, oli mul see peigmees. Millegipärast meil esimesel korral, 21 aastat tagasi see abiellumise temp korda ei läinud. Tema tahtis nii väikseid pulmi, et isegi me ise oleks vaevalt neid märganud, ja mina jällegi unistasin kärarikkalt puhvis kleidist ja looritutist kuklas. No ei leidnud konsensust. Isegi mitte ühtegi natukenegi kokkuleppe moodi asja. Ja aeg läks.

Ühel päeval, palju hiljem, tekkis tunne, et nüüd võiks ikkagi kõik meie peres sama pealkirjaga olla. Kohe nagu selline kokkuleppe moodi tunne. Mõeldud, organiseeritud.

Siinkandis on täpselt kaks daami, kes inimesi paari panna tohivad. Kui kõik notarid välja arvata. Aga nemad pidavat puised ja kallid olema. Ei mingit õrnust pruutpaari vastu, ainult puhas bznz. Üks neist kahest õppinud ja volitatud prouadest saab ilusate sõnade ütlemisega kenasti ka eesti keeles hakkama. Kuna saabumas olid külalisi Viljandi kandist, valisin eestikeelse tseremoonia võimaluse. Ei tahtnud kalleid sõpru raskesse olukorda asetada, kus nad peavad mõistatama, et mis protseduur see parasjagu käib, sest olin juba ette kindel selles, et minu kehakeel veab alt. See juba selget signaali toimuva kohta ei anna. Pelgasin, et ma ei suuda ootustele vastata ja piisavalt pruut olla. Et küllap ma rahmeldan ja itsitan ning sooritan rohkem ja pikemaid hüppeid, kui inimesed sellistel puhkudel pruutide puhul arvestanud on. Samas. Ma olen nii harva abiellunud, et ega ma ei peagi kohe esimesel korral oskama, eks.

Kui mul nimevahetuse protseduuri kohta üldse mingi kindel nägemus oli, siis see, et ma ei tahtnud euroremonditud kabinetis oma haruldast perekonnanime selle üsna hariliku vastu, mida praegu kannan, vahetada. Olgu muuga kuidas on, aga mitte mingit kabinetti, palun. Rääkisime kokku, et kõik need asjad saab ka kenasti Purtse linnuses ära teha. Hubane väike ühepereelamuks ehitatud linnus. Turvaliselt paksude seinte ja väga hea toiduga. Pluss pererahva peale saab ka kindel olla, et nad ei hakka vastu minu tahtmist mingeid tüütuid tutte ja imalaid vanikuid sinna kaunistuseks vedama, kui nii on kokku lepitud.

Paaripanemisspetsialist teatas resoluutselt, et tema tuleb välitöödele ainult orelimängijaga. Esmalt kõhklesin pisut. Isegi mina, pruutide direktor, ei pidanud seda sündmust nii tähtsaks, et hakata orelit Purtse linnuse kitsukestest, keskaja kääbustele ehitatud treppidest kontserdisaali litsuma. Aga siis (kuna ma ikkagi olen vene keelega suhteliselt sina peal, eks) jagasin ära, et spetsialist tegi lihtsalt tõlke otse vene keelest, kus süntekas on rajalj ja rajalj on omakorda eesti keeles orel. Olin siiski üsna tõrges, sest ei osanud orel/sünteka ja oma vahvaõhtu ühist nimetajat määrata. Sellise ülemeeliku sündmuse puhul, kartsin, viib pidulikkus tuju nulli. Või vähemalt ebameeldivalt pühalikuks. Kellel seda vaja peaks olema. Aga spetsialist jäi endale ja oma äriplaanile kindlaks ja ma rehmasin lõpuks resigneerunult orelinõudmisele käega. Kui orel, siis orel. Olin valmis isegi vajadusel paar pisarat poetama, kui orelihelid liiga hinge peaksid minema.

Viimast muidugi ei juhtunud. Ei läinud hinge. Pitsitas hoopis täiega naerunärvi. Kõik mõned armsad sugulased ja paar sõpra olid kogunenud spetsialistide juhatusel ühte ruumi, meie peigmehega töllerdasime veel mujal. Minul oli telefonikõne pooleli, kui päris aus olla. See oli tõesti oluline kõne tegelikult. Organisatoorset laadi selline. Katkestasin kõne üsna jämedalt, kui sealt ruumi uksest voogas orelimuusika ja paistsid nõudlikud, samas lõbustatud, ent väga pinges näod niimoodi, nagu nad ootaks, et me nüüd peigmehega uksest sise läheks. Orelimuusika, olgu öeldud, polnud teps mitte Ameerika filmide pam-pam-pa-ram, pam-pam-pa-ram, vaid Vene filmide paa-paa-pa-pa-pa-paa-paa-pampararampa-paaaa-paa. Tõmbasin peigmehe kitsukesest ukseaugust spetsialiste ja külalisi täis tuppa. Armsa onutütre otsmikul ja kaelal paisus veen naeru tagasihoidmisest. Suurest sunnist tuli tal nutt peale, mis omakorda jällegi väidetavalt väga naerma ajas. Tuba oli tiine mürtsuva naeru vaoshoidmise vaevast. M oli igaks juhuks päikseprillid pähe jätnud, aga prilliraamid olid silmapaistvalt tulised ja prilliklaasid kahtlaselt higised. Väga palav seal toas polnud, sestap kahtlustan siiski naerust tekkinud silmavett klaaside niisutajana.

Orelimängija, kes oli olnud ülikoolis mu silmapaistvalt targa onutütre juhendatav, ei pidanud paljuks süntekal klassikalisi palasid klahvidest välja võludes ka oma endisele juhendajale lehvitada. Kõigil oli väga hea tuju. Ainult siis läksin pisut mossi, kui paaripanemisspetsialst meile liialdatud aegluse ja miljonite kandvate pauside saatel sõnu peale luges ning muu hulgas teatas, et peame nüüd hakkama lapsi kasvatama. Vaatasin seda minu peigmehestki pikemat vanemat poega ja meie juba äärmiselt täisealist tütart ja otsustasin kiirelt, peigmehega nõu pidamata, et kasvatame siis oma kolmandat, seda kohe pubertiseeruvat last. Saagu seegi siis mingigi kasvatuse. Teistega vist enam ei lähe hästi läbi see üllas mõte.

Süntesaator kaebles veel pidulik-valusasti, kui kõik tunnistajad targu sealt pühalikust toast minema imbusid. Võib olla ma näen lihtsalt kolli seal, kus seda pole, aga mulle tundus küll, et toast äravalg ja muusika olid kuidagi omavahel seotud.
Aga õnneks olin ma olnud nii suuremeelne pruut, et tahtsin midagi ilusat kinkida neile, kes kibedal külviajal olid võtnud vaevaks meiega liituda. Olin kokku leppinud Kulnoga, et ta meile väikese, aga vägeva kontserdi annab. Ja siis ta tuli villaste sokkide sahinal ja laulis nii võimsalt justkui meri ja tuhamäed ja sood ja metsad ja tüdrukute silmad ja mu hing oli sellist rõõmu ja ilu ja rahu pilgeni täis, et tasakesi otsustasin kohe varsti uuesti abielluda. Et saaks aga sellise kontserdi jällegi endale lubada. Elus on ikka kõik tasakaalus, täheldasin rahuolevalt, võttes seda hea märgina vastalanud abielule.

Mina kuulan praegu üsna tihti Kulno plaati "Teine", ja sealt eriti ohtralt pala "Retile" . Aga ka "Hingerännakud" albumil on väga mitu lugu, mida eriti oma selle pojaga, keda peame oma kolmest lapsest kasvatama hakkama, paljupaljusadu kilomeetreid kuulanud oleme. Ja mina olen kaasa laulda lõõritanud ja siis on see kasvatamist vajav poeg öelnud, et tal on hea meel, et kui ta haigutab, siis ta ei kuule midagi. Ja siis kui mina laulan, siis tema haigutab.
Aga nüüd ma panen "Teise" jälle mängima. Kutsuge teie siis ka Kulno endale kontserti andma. Eriti nups ja õdus on ka väikse seltskonnaga end sellest puhastavast helide voost läbi lasta. Võite ka abielluda.

Üheksas juuli

Istun kuuma eest varjus ja õnneks on mul käsil raamat jõuludeaegsest Inglismaast. Roimad toimuvad kesk lohutavalt nätsket lund ja paksudest sviitritest läbi puhuvaid tuuli peamiselt rõskete maamajade kandis. Raamatu kirjutanud persoon ilmselt pidas kahe pealiinina silmas kriminaalset lugu ja romantilist särinat peategelaste vahel, aga minu jaoks on olulisemaks muutunud lumehelveste raevukas krabin vastu nende rõskete maamajade aknaid ja tegelaste kõneluste ajal suust heljuv soojaaur külmas õhus. Kuidagi mõnusad lõigud on sellised kirjeldused. Mõnda loen kaks korda.

Samas ka multitaskin pisut. Mängin endaga muusikaviktoriini. Küsimused lendavad tuppa restorani kõllidest. Ja vahepeal ma vannun. (Enam iialgi ei kasuta ma ilmselt kõnekujundit „ vannub serbo-horvaadi keeles“. Pigem ütleksin nagu see nasaalmees Leningradi saladubleerimisstuudiost, kes ütles ikka viisakalt „Govorit po ispanski“) Vannun sellepärast, et kõlavad peamiselt bossarütmi riietatud poplaulude kaverid. Masendavalt sassi ajab aju. Mul läks Come As You Are äratundmiseks mingi helesininemiljon aastat. Aga kui koordinatsioonihäireid saab palavusega seletada, siis aeglast aju...saab ka ilmselt palavusega põhjendada. Jah. Nii see ongi.

Õnneks on vesi ootamatult jahe, kui arvestada seda leitsakut, mis siin valitsenud on. Ja lahesopis, võiks arvata, on ka veidi soojem vesi, kui avamerelt randa loksuv haakaksoo. Antud juhul on see, eriti hommikuti karge vesi ikkagi nagu boonus. Paistab, et erilisi piraajasid vähemalt ujumistsoonis ei passi, küll aga nägin, kuidas üks vunts veest kivi peal kandes ühe väikse siilikera moodi eluka natuke kõrvalisemasse kohta tõstis. Küllap on tegemist miskit sorti meresiilikuga. Ja kuna ma pigem ei talluks kogemata ranna äärde loksuma tulnud isendi peal, siis ronin siiliku tassimise tunnistamisest alates vette ja välja muuli küljes oleva redeli abil nagu orav. Kui välja arvata, et nagu morsk.
Ja keegi ei pildista mind ka siin üldse. Olen ainult kogemata teiste inimeste selfide peal. Võib olla meelega. Aga midagi sellist, et pöörleksin ujumisriietes rannakaljul ja naerataksin samal ajal ainult minu peale suunatud kaamerasse...no ei ole sellist luksust. Tegin eile Budvas ühe endli seal vanalinna kõige kõrgemas punktis. Tegelikult ma kartsin, et kuum röövib mu meelemõistuse ja siis kuidas ma pärast usun, et Budvas käisin? Võib olla ma mõtlesin isegi Goijko välja, ah? Eniveiz. Vaatasin täna seda pilti ja otsustasin, et Sad And Useless Humor kütab niigi igasugust hullust koguaeg siia feissbukki. Kellel seda soolapulkadeks hangunud, kammist unustatud sasipea ja punase ninaga prouat siin ikka vaja on.

Mh. FB ainutõededest kubisevas infovoos lendas silme eest läbi pealkiri, tõeline clickbait selle uuringu kohta, kus olevat välja tulnud, et esmasündinud lapsed on järgmistest targemad. Mõtlesin, et saadan selle kohe Leenule. Noh, et ta teaks. Aga artiklist torkas esimesena silma, et „First pancakes tend to come out a little funny“ ja ma ei tahtnud seda rohkem lugeda. Usun pealkirja!!

Kaheksas juuli

Väga suur erinevus Eesti ja Montenegro vahel on vetsupaberirulli toru paksuses. Siin on kaks korda väiksema läbimõõduga rull. Väga kriipi toru. Klaustrofoobiline.

Ja mingi loogikaviga on minu aju jaoks kohalike nimede sees. Olen veatult meelde suutnud jätta ainult hotellibossi ema nime, mis on Nada. Hotellibossi nimest pole ma vist lõpuni aru saanud. Ja see tore poiss, hotellibossi ilus nõbu, kes mind eile Budvasse ja tagasi sõidutas...tema nime mäletasin ma ainult nii kohati, ja kui ta oli kolmandat korda mu üle naernud, sest mul oli ta nimi jälle meelest ära läinud, siis ma rohkem ei täpsustanud. Päris lootusetu juhtum olen selles mõttes. Üsna vokaalivaene keel paistab see niikuinii ööoaõiemaa daami jaoks, aga lisaks on täis- ja kaashäälikud üksteise suhtes imelikus asukohas. Olen päris kindlasti paaril korral müüjatele tänulikult tšehhi keeles „pea“ öelnud. Montenegros tänatakse nimelt „hvala“, mitte „hlava“, ehkki mina seda siin juurutamas olen.

Kui nimede meeles pidamine välja arvata, siis on kogu hotellibossi pere juba kenasti tuttav. Tal on täiesti jumalik vanaema, kellega meil on sama ärkveloleku tsükkel ilmselt, sest tavalisel ma sätin ennast hommikul rõdule kohvi ja raamatuga, kui vanaema all restorani juures kuskilt nurga tagant oma kastekannuga ilmub ja lilli jootma hakkab. Ülejäänud osa päevast istub ta restoranis nagu vana ilus kuninganna ja me vahetame temaga alati naeratusi, kui ma seal läbi kõnnin, et randa minna või kui plätud juba kriuksuvad. Mõnikord ütleb ta midagi omas keeles ja mina teen rõõmsa näo, lootuses, et ta ütles midagi kena. Kuna vanaema sõnade hulka kuulub tihtipeale ka „bravo“, mis tähendab „hästi tehtud“ vms, siis jääme lootma, et ta ikkagi on verbaalselt sama nunnu nagu kehakeel reedab.

Kuna ma olen taksojuhtide suhtes pisut hella närviga viimastel päevadel, siis palusin hotellibossil mingi variant välja pakkuda, kuidas ma saaks turvaliselt ja korras meeleoluga ning suhteliselt vähe laostavatel tingimustel Budvas, lähimas suuremas linnas ära käia. Hotelliboss (edaspidi HB) ajas asjad jutti ja kutsus oma nõbu, kelle nime ma ei mäleta, eks, mulle autojuhiks. Täiesti kokkulepitud ajal, minutipealt, saime minu koduuksel kokku. Sõit kestis hea pool tunnikest, sest teedel on maksimaalne kiirus 80 km/h ja kuna mööda rannikut sõidetakse praegu puhkuse tõttu jube palju, siis kohati oli kiirus oluliselt väiksem. Lausa ummikuid polnud, ent vahepeal tuli taskusse unustatud iirise moodi venimist ette küll. Aga selle-eest saime palju juttu rääkida. Poiss, kelle nime ma ei mäleta (edaspidi PKNMEM), on suurema osa elust sealsamas külas elanud, kus minu kodu praegu on, aga kuna ta pakub oma paadiga kruiisitamist ja suurem ports kliente on ikkagi linnade lähedal, siis mõned viimased aastad on ta hoopis peamiselt Kotoris elanud. Ja arva ära! Kui me siis seda kohalikku bändide värki rääkima hakkasime, siis tuli välja, et ta on hõumi selle Who See bändi tüüpidega, kelle video lingi ma kuskile millalgi paar päeva tagasi postitasin. Saatsin neile tundmatuks jääda sooviva vanema eestlase poolt südamlikud tervitused.

Eestlaseks olemisega oli tore nali ka. Vähemalt minu pea sees. Üldiselt on siin kõik rahvas üsna tuttavateks saanud. Nii personal kui puhkajad. Õhtuti viskab võõramaid nägusid sisse, kui jahiparklasse saabuvad kollektiivid, kes ei karda igavest õõtsumist ja merehaigust. Ükspäev oli köögirahva seas üks uuem nägu. Pöördusin tema poole, sest tal oli hotelli t-särk seljas. Küsisin oma küsimisi ja samal ajal kogunes minu selja taha juba väike punt vanadest olijatest. Kui see uus siis küsis, et kas ma olen Moskvast, ütles vanade olijate punt ühest suust: „Eestist!“. See meenutas mulle kangesti stseeni Snatchist, kui Turkish ja Tommy peavad mustlastega läbirääkimisi https://www.youtube.com/watch?v=1so6Mvm1K20

Budvas olemiseks valisin ilmselt täitsa vale, kohalike väitel viimase aja palavaima päeva. Kõndisin seal vanalinnas ringi ja salaja nimetati mind päris kindlasti täiesti kuiva ja optimaalse ph-numbriga nahaga inimeste poolt kõige märjema inimese laureaadiks. Kui kogu organismis leiduv vesi ja mineraalid olid mu pooride kaudu Budva linna tänavatele tilkudes aurustunud, olin jõudnud käia paaris suveniiripoes, roninud vanalinna kõige kõrgemasse tippu, et leida salapärane kunstigalerii, mis on kaardil, aga millest ükski inimene vanalinnas kuulnud polnud, lõõtsutada paaris toredas kohvipoes, osta ajaleheputkast paar kohalikku koomiksit ja lõpuks leida ka see tore galerii, kus näidatakse ja müüakse Balkani kunstnike töid maalidest keraamika ja metalliasjadeni välja. Kunstigaleriis on vahva konditsioneer, seal oli mitmel põhjusel mõnus olla. Kui olin sealt ostnud Vesna Acimovici tassi http://www.vesnaacimovicpanic.com/ceramics/index31e.htm , tundus, et nüüd pole enam viisakas niisama, ilma selge põhjuseta seal edasi töllerdada. Nägin, et galerii tagauks avaneb imelisele varjulisele terrassile. Küsisin galeriipoisi käest, et kas siin ka kohvikest müüakse. Poiss kahetses rohkesõnaliselt, aga selle vastu polnud tal ka midagi, et vanainimene natuke nende hunnitul terrassil ähib. Potsatasin istuma. Mõne minuti pärast läks hämmastavalt mittehigistav poiss pikkade sammudega minust mööda linna poole ja naeratas. Varsti oli ta tagasi, olles tellinud lähimast kohvipoest mulle tassi kohvi. /vaikusepaus, segu hämmingust, rõõmust ja müts-maha-tundest/

Üldiselt. Budva vanalinn on hämmastavalt tore, mõni tänav oli lihtsalt minu gabariitide jaoks liiga kitsas, aga samas põnev. Ühes kohas tegin oma telefoniga panoraamvõtte. Pärast pildi valmis keerutamist ei teadnud enam, kust ma tulin või kuhu poole minema peaksin. Panen selle palavuse süüks. Ja samas oli mul siiralt hea meel, et ma olin oma puhkusekohaks ikkagi Bigova, selle väikse nunnu õhurikka ja rahvavaese külakese valinud.

Ah, üks nimi on mul tänase seisuga siiski veel meeles. Goijko. Kellel see nimi ununeks, eks, kes vähegi kunagi hr Mitićit atraktiivseks indiaanlasehärraks on pidanud. Budva sadamaalal peatusin korraks suveniiriputka juures, mille peremees tegeles küll ühe paarikesega, kes soetasid endale Montenegro nimega külmikumagnetit, aga kes andis mulle silmadega märku ära oodata, kuni ta lõpetab. Kui värsked magnetiomanikud eemaldusid, ütles putkamees, et tema nimi on Goijko ja haaras nii jõuliselt mu käe, et kui meie ümber poleks olnud sagimas nii palju rahvast, arvanuksin, et tegemist on magnetibisnesi varjus jäsemete edasimüügiga põhitoidust teeniva džentelmeniga. Katsusin natuke oma kätt endale tagasi saada, aga Goijko (kelle nimi ei läinud mul hetkekski meelest, sestap edaspidi: Goijko), kelle silmis põles lootus, ei lasknud haaret korrakski lõdvemaks ja käis välja ettepaneku minna kohvile. Mu käelaba hakkas sinakaks muutuma. Ütlesin Goijkole, et meie vahel ei saa midagi olla ja et ma pean nüüd minema hakkama ja küllap varsti tuleb keegi, kellega ta toredasti kohvitada saab. Goijko, kes oli umbes jõuluvanaga samaealine, ei saanud vist endale lubada mingit umbmäärast „varstit“. Mis käes, see käes. Sõna otseses mõttes. Kortsutasin siis oma kulmusid. Nagu päris kortsu kohe. Hea, kui sul on sellised kulmupõõsad. Praktiliselt monokulm. Mõjub veenvalt. Goijko sai kohe aru, et siit mingit kohvi loota pole ja haare muutus lõdvemaks. Kasutasin normaliseeruva vereringega kätt, et Goijkole (kelle nime ma veel ikka polnud unustanud) lehvitada.

Kuues juuli

Ärkasin just. Ma ei kuulnud isegi läbi une, kuidas need lapsed, kelle eest mind hoiatatud oli, omavahel maitsetult palju: „ Petja, Petja, Petja!“ hõikusid, ehkki rõduuks oli pärani lahti. Kahtlustan, et selle magusa une põhjustas minu kadunud äi. Kaude, noh, mitte midagi ulmelist. Eeskujuna. Kuna ma tulin siia niimoodi...poolmetsikult, siis pidin kuidagi võimalikku tulevast heaolu garanteerida püüdma. Hea, et ma juba seal taksopeatuses vedelaks ei löönud ja salarelvast ei loobunud. Ühesõnaga, võtsin elus esimest korda omal algatusel sellele hotellipidajale Eestist meelehead kaasa. Suveniiri või nagu. Või noh...kui nüüd täitsa minu isiklikust seisukohast, siis ilget löga, Vana Tallinnat, aga enamuse arvamuse vastu ma ei saa. On ju kombeks seda kõigile välismaalastele viia? Minus endas pole tilkagi kauplemise ega meelehea viimise geeni. Äiapapa aga oli selle ala masterkuningas. Jõulude paiku laadis oma vana Volga kuusekesi ja vahuveine täis ja tegi korraliku tiiru kõikide peaarstide ja põhiagronoomide juurde. Tiirult naases ta tühja autoga, aga kui lähitulevikus tabas mingi kiiret lahendust vajav haigusjuhtum või mõni muu välkjapauk, siis olid kõik olulised persoonid tal ühe telefonikõne kaugusel.

 

Jah, see Vana Tallinn. Käisin täna oma bookinguraha maksmas ja krabasin siis ka pudeli ja motikatel kihutavate Kihnu memmedega Eesti turismivoldiku kaasa. Nüüd nad vist arvavad, et Eestis elavad ainult vanad naised. Andsin kingitused väikese, aga võimsa tseremoonia käigus üle. Muide, siin toimub mingi turistide tšekkinn riigile majutusasutuse poolt. Ja hotellihindade puhul on kasulik uurida, kas kõik maksud on juba hinna sisse arvestatud. Siis kehtib kena turismimaks, umbes euro inimese kohta päevas. Või midagi sellist.

Ja kui ma siis lõunal oma kriuksuvate plätudega pannkooke sööma läksin ja enne sööki kohvi tellisin, maandus laual madala põntsuga ka klaas, kus oli jääkuubikuid ja sidruniviil ja nagu väga vähe coca-colat. Kelneripoiss ütles, et mina kinkisin neile, nemad kingivad mulle kohaliku kõige-kõigema maitse. Ürdilikööri. Gorki List. Seedimisele väga hea, ütles ta, ja tegi oma kõhule päripäeva pai. Maja poolt, viipas poiss väikse kummarduse saatel. Vältimaks edasist võimalikku solvumist ja riiukisku, ütlesin igaks juhuks, et ma ei joo alkoholi. Aga see tema näoilme põrmustas mu veendumused ja hoiakud ja ma ikkagi limpsisin seda seedimisele head rüübist. Limpsisin pannkookide vahele ja peale õnneks klaasi põhjas ikkagi väga väikeses koguses oleva triptski ärr ja ziss ollit banngoogidd kahh jubba otssas ja gahjukss mõddless se boiss, et mulle ni vägga meeldiss, et dõi gohhe suurrrema glaasi sedda jumaliggu iooggi.

Mu pea sees surises miskiasi. Kaasas olnud krimiromaan muutus lihtsalt paberiks, millel oleks nagu tindiste jalgadega kana breikinud, nii et seda enam lugeda ei saa. Keeldusin edasisest pummelungist, tänasin südamlikult ja läksin tuppa Twin Peaksi vaatama. Oli oldud ju küll seal päikese käes. Ja plätud kriuksusid ka alles. Kruttisin sarja oma lemmikkohta, kus Dale Cooper on natuke haavatud ja talle pakutakse lahkelt sooja piima https://www.youtube.com/watch?v=ZLvZG6FgWLA , aga väga palju edasi ei jõudnud. Siis segunesid petja-petja-petja ja Lynchi geniaalsus kõik pehmeks uduks. Ja siin ma nüüd siis olen. Seedimine korras, vähepetjarikas kosutav iluuni tehtud. Ja järgmised aastad on siis rahu maa peal. Katsun edaspidi vältida viisakusšnapse. Ainult plätud on kuivad. Peaks need kriuksuvaks tegema.

Eile õhtul ei suutnud neile söögiaurudele vastu panna, mis alt restoranist tuppa voogasid ja otsustasin natuke menüü sisse vaadata. Seda enam, et õhtune soojus hellitas nagu samet ja kommunistliku Itaalia poolt punas taevas nagu maailma kõige suurem kitš, aga hingematvalt ilus oli ka. Restorani minek oli ka ses mõttes ainuõige otsus, et see siili näoga kaval kelner, kes esimesel päeval kõigi mu kohvide eest hoolitses, jäigi mu ihukelneriks. Kuna meievaheline esialgne kohmetus on muutunud tugevaks sõpruseks ja ta leidis ikka aega, et minu laua juures peatuda ja paar sõna olulistel teemadel vestelda, sain tema käest ka kohaliku muusika kohta väikse ristküsitluse läbi viia. Ma olin päeval juba paar lahedat hip-hopi kampa leidnud, mida kohe päriselt ka kuulasin, ikka täitsa kohalikke, Montenegro omasid, ja neid kinnitas ka teadlik kelner. Ehkki 2Paci tasemel siin ikkagi midagi polevat. Radio Katakomba labeli tüübid tundusid lahedad. Ühte hakkasin isegi FBs jälgima, Dobbla Galiotit https://www.youtube.com/watch?v=OsoGGB3q96s , kelle kodulinn on Budva, kuhu ma homme korraks põikan. Äkki juhtub midagi toredat? Ja siis selline bänd nagu Who See https://www.youtube.com/watch?v=5pbGEDY2ey8 , kelle video on ka täitsa turismivideode kategooriasse liigitatav. Just selline mereäärevärk ongi. Nii palju, kui ma näinud olen 😊 No minu memm, kes jumaldas Jason Donovani, arvaks seda muusikat kuulates, et miski veereb trepist alla, aga mulle meeldib.

Restos olid kõik söögid, kirsipirukas ja jäätis välja arvatud, kala või mereandidega. Suurem osa roogadest maksid 45-90 eurot ja tundus, et enamikku nendest saab mitme peale ära lahendada. Nii ma nägin teistelt laudadelt. Kristuse püstol, kust mina sellise raha võtan, eks?! Sõin hoopis tindikala risottot ja lolli peaga tellitud kirsikooki. Nii suurt kooki oleks pidanud ka kambaga sööma. Arvatavasti sundis seda tellima selle pettunud taksojuhi minu peale pandud jinx. Vot nende söökide hinnad jäid minu taluvuse piirile. Risotto ja pastaasjad olid 11-16 eurot.

Ainus tilk tõrva meepotis on see, et ma muudkui ehmun oma käe peal oleva bäädäss albatrossi tätuukleepeka peale, mille Sadamasalongist hankisin. Iga kord võpatan, kui seda silmanurgast näen. Õnneks see hakkab soolvees justkui kergelt tuhmimaks muutuma. Ma ei jaksa kaua niimoodi hirmus elada.

Natuke Julee Cruise´i ka, kuni ma ujun https://www.youtube.com/watch?v=bxGtQQhV4xM

Viies juuli

Pikk päikesepaast ajab härja kaevu ja suurtüki lõhki. Seda olen ma oma poolpika elu jooksul õppinud küll. Kuna põhjamaised õrnad õied ei tohiks oma supikananahka liiga kaua korraga päikesel praadida lasta, käitusin vastutustundlikult. Esiteks ütlesin endale üsna leebelt, et ega see päike siit kuskile kao, aga sinu nahk võib kaduda. Siis, kui ma veel ei sõna ei kuulanud ja kangekaelselt edasi vedelesin, ütlesin juba pisut karmimalt, et marss tuppa! Ja kui ma siis ikka veel ei raatsinud ära minna, käratasin üsna kurjalt. Ja siis ei jäänud mul muud üle, kui Melchior üksi toolile vedelema ning ilusa, puhta ja woodyharrelsonisilmadesinise vee kiviklibu lihvima jätta ja minna.

Tegin väikse treti küla ainukesse poodi, et varustada ennast joogiveega. Pisike pood, ja ma mõtlen PISIKE pood, on hotellist mõne sammu kaugusel. Igat sammu nendest mõnest saatis uhke kriuks, mida tegid mu märjad plätud. Sest vaata, ma käisin just ujumas. Nojah. Poes saada olevate kaupade registreerimiseks piisas ümber oma telje tiirlemisest. 360 kraadi ja ülevaade olemas. Leti peal paistis üks üsna just küpsetatud sai, mille ma ka hoolsalt kaasa ostsin. Sest see oli nii ilus sai. Müüja paistis alguses pisut tõrges, aga kui ma küsisin, et kuidas nende keeles tänada ja nägemist jätta, siis saime hästi jutu peale ja proua lausa sulas. Usun, et ta oleks valmis mind oma pärijate hulka arvama. Ja taevas küll, ma isegi ei teadnud, mis selle kohaliku keele nimi on. Kuskilt olin lugenud, et montenegro keel, aga see tundus intenetifaktina, millesse ei maksa kiinduda. Ütlesin siis: „Dovidjenja!“ ja läksin nagu mõni Jüri Parijõe jutu poisike värske saia ja kriuksuvate saabastega hotelli poole kindla otsusega kasutadad rõdul istumise aega montenegro keele sisse natuke sügavamale piilumiseks.

Ja sellega ongi natuke segased lood. Kui Buratino ütleks, et see on horvaatia keel või serbia keel või bosnia keel, siis ei kasvaks ta nina millimeetritki. Kuni 1991. aastani kutsuti seda keelt serbo-horvaadi keeleks, aga siis, kui Serbia Montenego iseseisvumise tõttu oma merepiirist ilma jäi, nimetati seda ijekavia dialektiks. Ja mina leidsin interneti seest miljon artiklit, kus kõiksugused Montenegro asjapulgad, kirjanikud, poliitikud, aktivistid, ajasid jalad harki ja nõudsid, et kui sama keele kohta öeldakse Serbias serbia keel, Horvaatias horvaatia keel ja Bosnias bosnia keel, siis võivad montenegrolased seda montenegro keeleks kutsuda ilma pikemalt mõtlemata.

Käisin vahepeal ühe törtsu ujumas ja rannas vedelemas ja sain teada, et viimases Melchiori raamatus oli mõrvar...:).. üks inimene. Ja siis kuugeldasin natuke, et teada saada, mis sorti muusikat siin ka tehakse. Mõned toredad loendid kargasivad internetist välja ja esimene, keda kuulama hakkasin, oli Sergej Cetkovic. Videod olid kõik selle instagrami filtri moodi asjaga töödeldud, mis teeb taeva kulunudsiniseks ja muud asjad pastelseks. Härrasmees, kes oli ka 2014. aastal lausa Eurovisioonil Montenegrot esindamas, on kõigis videotes nagu tahanolla-Chris-Isaak-Wicked-Game´is. Niimoodi laisalt uitab ta insta moodi filterdatud kenadel maastikel ja laulab, et keegi peaks ta vesi olema. Või midagi sellist. https://www.youtube.com/watch?v=is_LE5VftBg Kuulasin ühtejutti päris mitu laulu ja olin lõpuks viidud meeleollu, mis tingib oliivipuule nõjatumist ja pisaravett sellises koguses, et nutu lõpus hakkab vaikselt lund sadama ja hunt ja kitsetall lähevad käsikäes üle haljendava aasa.
Teine lahe säga, kes silma jäi, oli tagasihoidliku nimega Rambo Amadeus, kes räpib, popib ja traditsionaalitseb. Ühel lehel oli nii toredasti kirjutatud, et Rambo on nii popikas juba 80ndatest oma lahedate laulusõnade tõttu, mis kätkevad metsikus koguses kriitikat, tsiteerin, against basically everything. PS selle video vaatamine on tervisele kasulik https://www.youtube.com/watch?v=NBoJmNRslfE
Ah, lähen käin siis korra ujumas. Meri ei saa rohkem hotelli ees olla kui siin. Kui oleks, siis oleks tegu ujuvhotelliga.

PS Kui ma paistan kuidagi sarkastiline, siis see pole päris kindlasti mu taotlus. Ma ei oska lihtsalt teistmoodi. Ilmselt sain pääsulindudest ja tuules õõtsuvast kasteheinast kirjutamisest kooliajal tugeva allergia.

Neljas juuli. Montenegro.

Olen selle riigi nime, kui üldse, siis näiteks kaks korda elus kasutanud. Võib olla. Aga siis sai mulle ilmast, mille Myrakas korraldatud oli, kõrini. Ja paar asja kütsid mu raevukat otsustuskindlust veel ja siin ma nüüd siis olen. Sain umbes viimase koha lennukis, bookingust leidsin ühe kuurortivälise koha, vaatasin kuugelmäpsist, et sinna viib mingi tee, küllap siis leian ka transpordi. Väljalennuni oli kolm päeva. Täna hommikul, kui koerustükiga metsas jalutasin, jope kurguni kinni nööbitud, helistasin korraks oma majutuspaika, et kinnitada oma tulemist ja nende õuele peatselt saabuvat õnne. Kõne lõpuks tekkis kujutlusse pilt, et mu vestluspartneriks oli Borat ise, kes kinnitas kõiki asju jeez, jeez, kreit säksess. Kahjuks oli seal kujutluspildis ta oma neoonrohelises trussiktrikoos. Oli siiski heitumisest kaugel. Kui inimesel enam aeg ilmselt ei tule, vaid pigem läheb, siis kulub üks seiklus hästi ära. 

Siinses lennujaama passikontrollis istus noormees, keda, kui ma nii siivas poleks, oleks võinud tahta pisut põlve peal hüpitada. See elavnes Estonia peale ikka kõvasti, nägu läks laiale naerule ja küsis: „Tallinn?“. Suuremeelselt noogutasin ma talle. Läksime lahku sõpradena.
Kui olin kohvri kätte saanud ja välja astusin, koperdasin kohe Evelyni otsa. See daam, ma ütlen, oskab juba töökohti valida. Sume õhtukakskendseitse tselsiust ütlesid seda ka. Aga kuna ma olin tulnud käed taskus ja vile suul ja vaatasin, et mis nüüd saama hakkab, siis paketireisijate jaoks organiseeritud bussi juures jätsime Evelyniga lihtsalt nägemiseni ja suure turistidevoolu põhjustatud segaduse sees pessisin ma talt kavalalt välja lubaduse feissbuki kaudu kohaliku elu nippe jagada.

Neid nippe oleks mul tegelikult vaja läinud kohe, kui taksot otsima läksin. Suurepärane tsunfisüsteem andis endast märku juba siis, kui mõtlesin: „Takso“. Elegantselt inimeste vahel laveerides suundus minu poole Mõtetelugeja, kelle särgile oli kinnitatud kollane silt rahvusvaheliselt hästi tuntud sõnaga TAXI. Nimetasin talle küla nime, kuhu minna tahtsin. Osavlaveerija laskis summas suitsetavatest meestest pilgu üle, tegi mulle praegu veel tundmatuid žeste ja juba seisis minu ja mu kohvrikese ümber hinnaspetsialistide nõukogu. Arvatavasti rääkisid nad minuga mingis keeles. Igatahes püüdis dressseritud turismikõrv mingi numbritaolise sõna kinni ja ma kordasin seda numbrit küsivalt vene, inglise ja saksa keeles. Selle innuka noogutamise peale kerkis väike tuuleiil, ja mu ihu, mis oli nagu naksti unustanud õela ja tatise ilma kodus, sai tekkinud briisist veidike palavaleevendust. Aga kuna ma olin enne natuke vana hea interneti seest kohalikke hindasid uurinud, siis krimpsutasin ma selle numbri peale usinasti nägu ja võib olla urisesin ka tahtmatult. Meestemüür läks silmanähtavalt äksi täis, haistes siit ühte head kaplemist tulevat. Mina ütlesin oma hinna. Nõukogu lahvatas nutma, toetudes üksteise peale ja kaeveldes oma koduses keeles. Üks vunts teatas, et „kilometr tu evro“ ja andis oma mängupisaratega mõista, et ta pole suitsiidne, vaid ärimees ja üldse...
Kui ma oma joru ei jätnud, siis lükkas keegi ette taksojuhtide Dondžuani. Mustade lokkis juuste, rosinasilmade ja nabani lahti nööbitud valge triiksärgiga võlur noogutas mulle omamehelikult, vaatas teistele taksojuhtidele otsa nagu Zorro ja ma sain aru, et ma pidin sellest žestide ja miimika turmtulest järeldama teatavat paindlikkust hinna asjus ning tänulikult viimase nendepoolse pakkumise vastu võtma. Sest Zorrodondžuan ajas just asjad siin korda. Mulle tundus hind ikka veel kõrgevõitu ja sööstsin viimase pakkumisega peale. Nõukogu kahvatas. Dondžuan sekkus veelkord, juskui minu poolt olles, ja kuna ma tahtsin juba veereda oma väiksesse kummalisesse hotellikesse mere ääres, kus Borat mulle aegluubis vastu jookseb, lõime käed. Kahtlustan, et sellegi hinna eest saab terve parv taksjuhte täna väikse õlle teha, aga noh...mu mereäär ootas mind.
Üks nõukogu liikmetest tõstis kohvri pakiruumi, teine avas kummarduse saatel ukse (keda ei teeks väljavaade õhtul sõpradega õlut juua aupaklikuks?) ja ma potsatasin Volvosse, mis oli kindlasti ka paremaid päevi näinud. Ehkki taksojuhtide nõudlik kollektiiv oli argumenteerinud oma paindumatust hinna suhtes halastamatu taksomeetriga, oli see va nimetatu terve sõidu ajal tumm ja pime. Taksojuht nägi välja nagu Ants Eskola, keda elu pole hellitanud. Auto lae kangas oli üsna spontaansete knopkadega kinnitatud, vastasel juhul oleks see ilmselt nagu puri ulja sohvri kaelas vedeledes missiooni täitmist takistanud. Ventilaatori vahel oli üks lõhnapunn, mis kindlasti lõhnas kuskil sajandivahetuse paiku. Ja oma auto eest hoolt kandev mees oli sidunud juhiistme hügieeni tagamiseks sinna peale froteerätiku nii, et peatoe taga turritas kahe rusika suurune sõlm. Midagi polnud juhuse hooleks jäetud.

Teekond Tivati linnast minu kodulahesopi juurde viis üle mäejuraka, millesse uuristatud kitsas tee oli käänuline nagu Edgar Savisaare saatus. Õnneks oli sohver kogenud spetisalist ja tundis teed ilmselt nagu oma taskut, sest muuga ei suuda ma seletada seda, kuidas me vahelduva vastupäikese tõttu ka kõkidest klaasist eeldatavatest omadustest (läbipaistvus näiteks) ilmajäämise kiuste siiski kohale jõudsime. Imeilus palavus puhus sõidu ajal auto aknast sisse ja ma mõtlesin lõõgastunult, et kuidas seletab see härra enda jaoks Georgi linti oma peegli küljes ja et kas kohalikud kaotaks koordinatsiooni ja kukuks ümber, kui lamedasse Eestisse tuleksid ja loendasin igaks juhuks mõttes joonistusvahendeid, midas ma kaasa olin krabanud.

Hotelli kanti jõudnud, tõmbas sohver kässari ilge kräginaga mingisse asendisse, millesse härral endal ilmselt piisavalt usku oli. Jättis oma muinasvolvo ninaga mere suunas allapäi seisma ja kalpsas pakiruumist kohvrit võtma. Hüppasin ka igaks juhuks kiiresti taksost välja, sest kui see kässar on ka kaks korda paremas korras kui taksomeeter ja see väike krigin, mis sõidu ajal kostis, siis tundus ikkagi võimalus meres loksuvale jahile sisse sõita mitte liiga huvitava algusena minu maailmakõigeparemale puhkusele. Kui taksost välja astusin ja džentelmenile tänuliku naeratusega kokkulepitud summas rahatähti ulatasin, üritades kogu kehaga väljendada tänulikkust selle eest, et meie kaup oli ikka lennujaamas õnnestunud ja et ta nendele hulkuvatele lehmadele otsa ei sõitnud, hakkas taksojuht mossitama. Lasi alahuule rippu ja nimetas nõudlikult selle hinna, mis oli meie lennujaama palavas parklas minu edetabelis nr 2. enne lõplikku kokkulepet. Emotsionaalse väljapressimise jaoks olin ma kahjuks liiga kaua Soome lahe tuulte käes karastunud ja jäin resoluutseks. Mõnikord on hea, kui sa ei tunne kõiki keeli. Intonatsioon siiski reetis üht-teist. Võtsin kohvri ja läksin Boratit otsima.

Borati asemel oli aga üks reibas ja üleni sõbralik noormees, kes väitis, et me olime hommikul rääkinud. No vat siis. Jutuajamise käigus patsutas ta mind neli korda, lubas homme mulle rannatooli anda ja hoiatas laste eest (lärm, mitte midagi kriminaalset). Nii ta kõik oli, jah.